Kärdla ja Rapla on kaks ilusat ja Eesti mõistes suurt linna. Aga proovime mõelda niipidi, et meil ei ole enam neid kahte suurepärast linna ja nendes elavaid inimesi. Just täpselt umbes sama palju on Eestis süstivaid narkomaane. Nad on inimesed, kes on oma elus väga keerulises seisus, rääkimata sellest, et suur osa neist ei suuda töötada ega peret luua või seda säilitada. Ma julgen väita, et pea ükski neist ei kaifi oma elu. Mõelge korra, kui palju me suudaksime oma kodumaad arendada ja paremaks muuta, kui meil oleks tuhandeid ja tuhandeid nii vaimselt kui füüsiliselt elujõulisi inimesi rohkem. Kui kusagilt ei tohi kokku hoida, siis on see narkomaania ravimine ja probleemide ennetamine. Jah, väikseid edusamme on märgata: tehakse ennetustööd, ka ravisaajaid on rohkem kui kunagi varem. Siiski on seda kõike liiga vähe, et lõpetada sellest probleemist rääkimine. Jah, mingite tobedate graafikute järgi on meil üledoose vähem kui 10 aastat tagasi, väiksem on ka süstivate narkomaanide arv. Kuid enne kui need numbrid ei ole sada korda väiksemad, tuleb sellest rääkida.

 

Mõnda aega tagasi rääkis üks meesterahvas avalikkusele oma loo. Lühidalt oli tegemist täies elujõus mehega, kellel on naine ja lapsed. Juhusliku proovimise tagajärjel sattus ta pikaks ajaks fentanüüli küüsi. Ta kaotas palju – raha, elujõu, tervise – ning probleemid tekkisid ka tema lähisuhetes. Kuid see mees ronis sellest august välja – tänu oma lähedaste toetusele, enda motiveeritusele ning eelkõige tänu õigele ravile, mis hõlmas asendusmeelemürke, teraapiat jne. Tänaseks on ta pikalt olnud kaine, elab täisväärtusliku elu ja on saanud tagasi need asjad, mis tal käest pudenesid. Kõik on võimalik, kui eksisteerib endal soov ja sa ei jää oma murega üksi. Mõelge kui palju on neid, kes on oma sõltuvusega üksi jäänud…

 

Sallivus on ilgelt popp teema. Ära sõima mustanahalist, ära ütle presidendi kohta halvasti ega ära karju kindlaid sõnu vales kohas, sest see võib kedagi puudutada. Jah, nii see on: sõim ja viha ei mõju kellelegi hästi. Aga miks paljud meist on nii kuradi mittesallivad, et te sülitate narkomaanide peale? „Parasiidid raisk, ainult röövite, peksate ja näitate halba eeskuju minu kukupaidele lastele.“ Teie, kes te nii ütlete, ma püüan teist aru saada… Aga samas miks ma peaks, kui teie olete nii väiklased, et ei proovi mõista, et keegi ei sünni siia ilma lootuses, et oh, vot nüüd oleks tore, kui saaks mõned head laksud ja siis saaks pool elu tõmmelda, vaimses vangistuses olla ning juba teise poole ööbikuid kuulata. Nii nagu meil kõigil on elus oma lugu, siis enne kui sa hukka mõistad, proovi fantaseerida, et ei ole vaid mustvalged teekonnad, kus ühtedel on probleemid ja teistel mitte.

 

Tulles tagasi Kärdla ja Rapla näite juurde, siis kui me kõik koos hoiaks neile pöialt, et nad oma muredest pääseks ja ühiskonda tagasi sulanduks, siis juba ainuüksi see lootus näitaks ühiskonna tegelikku sallivust. Paljalt lootusest ja ühtehoidmisest on muidugi vähe, mistõttu ma loodan siiralt, et riik panustab aina enam ja enam sellesse, et need inimesed tagasi tuua ning neid tuleva laviini eest hoida. Miks ma just täna selle teema üles võtsin? Sest see on teema, mida peab võtma üles nii tihti, kui jõud kannab – sest lihtsalt see on oluline!