Kärt Tammjärv- sündinud 11. juunil 1991 Tallinnas, on Eesti näitleja. Lõpetas aastal 2010 Pelgulinna Gümnaasiumi, lisaks on ta õppinud muusikakoolis kitarri. Aastal 2014 lõpetas ta lavakunstikooli. Aastast 2014 on ta Vanemuise näitleja. See kõik on tänaseks vikipeediasse  kirja pandud, proovime Kärdiga vesteldes astuda sammukese edasi.

 

Kuidas sa jõudsid sinna, kus sa praegu oma karjääriga oled?

Ma ei ole kunagi tegelenud kooliteatriga, noorena mul ei olnud seda teatripisikut. Keskkooli ajal õppisin ma Pelgulinna gümnaasiumis kunstiklassis, et loogilisemana oleks ehk tundunud minna EKAsse proovima. Viimases klassis sattusin kahe sõbrannaga palju teatris käima, kuhu nad mind endaga kaasa kutsusid. Lisaks tutvustasid nad mulle teatrialast kirjandust. Siis neid tükke vaadates ja raamatuid lugedes tekkiski mõte, et ma panen ennast lavakasse sisseastumisel proovile, et see oleks põnev väljakutse. Lõpuks, kui ma sisse sain, siis mõtlesin, et proovijaid oli üle 350ne ja kui ma olin 21 seas, kes valiti, siis ma pean ju minema. Alguses oli kõik lihtsalt väga põnev, aga armastus teatri ja selle elukutse vastu kasvas mul tugevalt kooli jooksul.

 

Kes olid su kursuse juhendajad?

Tiit Ojasoo, Kaie Mihkelson, Priit võigemast

 

Mis sa arvad, kas näitlejaid koolitatakse liiga palju, et nad ei mahu lihtsalt teatritesse?

Mina olen seda meelt, et kellel on annet ja piisavalt töökust, see leiab oma tee. Aga see on paratamatu, et elu selekteerib välja. Võib-olla on see liiga karm, aga on mitmeid teatrikooli lõpetanud inimesi, kes on leidnud endale pärast kooli lõpetamist teise tee. Ja see ei ole ju halb. Muidugi on sedasi, et tahtjaid on  endiselt palju ja see on karm, kui pärast nelja-aastast õpet ei pruugigi saada erialast tööd.

 

Mis on selle ameti puhul su enda lagi, mida sa saavutada üritad?

Mul ei ole vist kunagi olnud mingit unistuste rolli. Senimaani on mul olnud kõvasti õnne selles osas, et Vanemuine kolme žanri teatrina on võimaldanud mulle mängida nii klassikalistes tükkides, improvisatsioonil põhinevas, aga ka tantsutükis. Olen teinud näitlejana kaasa ka ooperis, muusikalis. Mul on olnud palju erinevaid võimalusi end näitlejana arendada. See kõik on mind väga tänulikuks muutnud. Muidugi oleks äge kombineerida teatritööd ka filmiga, aga praegu läheb teatritöös ka väga põnevalt ja tõusvas joones.

 

Aga siiski Eestis töötada?

Ma olen ju teinud filmi lisaks Eestile ka  Venemaal ja Lätis. Läti film tuleb sügisel välja, selline kunstifilm, üldse mitte mainstream kinokas.

 

Ehk siis keegi ei vaata seda jah?

Ei no ei tea jah, need on need sellised Art house movied. (Naerab)  Aga seal on väga vinge trupp näitlejaid koos- leedu, läti, vene tipp, et olen rõõmus, et selles osa sain. See oli väga äge ja õpetlik kogemus, selliseid asju võiks muidugi rohkem olla.

 

Tahad sa olla kõige ilusam, andekam ja silmapaistvam?

Näitlejad on kindlasti edevad, eksole, muidu nad lavale ei roniks. Ja usun, et loomulikult ollakse kiituse ja märkamise üle õnnelikud. Kuid mingit suurt tähelepanu ma ei taha.

 

Mis teema sellega on, et naised teevad meestest halvemini nalja?

Räägib kes…Tõsi, häid naljamehi on rohkem, aga tean ka paari humoorikat naist.

 

Kui kaugele oled sa valmis minema raha pärast?

Ma ei ole ühtegi pakkumist võtnud ka näitlejana vastu lihtsalt raha pärast.

 

Äkki ei ole piisavalt palju pakutud?

Võib-olla tõesti, ma ei tea, (naerab).

 

Lõpetuseks räägi mõni seik lavalt, mis on olnud kas ebameeldiv, keeruline või lihtsalt väga eriline.

Mul oli üks tükk nimega “Head tüdrukud lähevad taevasse”, kus ka üles astusin. Urmas Vadi kirjutas mulle mängimiseks Tammsaare Mari monoloogi tänasesse päeva, üsna koomiline. Mul on 20 minutit monoloogi, olen umbes pool ära rääkinud, see on naljakas, publik tuleb kaasa ja üks hetk on mul blackout. Ja ma lihtsalt vaatan inimestele otsa ja mõtlen, kus ma omadega olen. Siis tekib paralleelselt mitu tasandit mõtteid, üks hakkab teksti monoloogi algusest meelde tuletama. Teine tegeleb sellega,  et kus ma tekstiga hetkel olen, mis oli eelmine lause. Kolmas – kui see meelde tuleb, mis tuleb edasi? Ja viimaks mõte, et kui ma kohe praegu ära jooksen, kas mul tekib pärast suur jama. Samal ajal vaatan publikusse ja näen ühe mehe näol väga küsivat pilku ja saan aru, et ma vist olen väga kaua vait olnud. Õnneks olin enda jaoks ära mõtestanud, mis ma tahan selle monoloogiga öelda – tööd tuleb teha, sest muidu tuleb surm. Siis ma ütlesin selle lause, seda muidugi tekstis ei olnud, kuid kui ma olin selle ära öelnud, tuli kõik jälle meelde. Valgustaja sai aru ja küsis hiljem, et Kärt sul läks vist täiega meelest ära. Publik ei saanud, mul oli paar tuttavat publikus, kes kinnitasid seda mulle. Ega publik ei tea, võib-olla oli tegemist pikema mõttekohaga. Õnneks ei ole selliseid hetki rohkem ette tulnud.