Nüüd, kus oleme teinud pisikesed muudatused ning meie sõnavõtud muutuvad personaalsemaks, annab see võimaluse rääkida teie kui lugejatega palju otsemat teed pidi; rääkida oma kogemustest, olgu need siis kurvad, naljakad või lihtsalt mõtted, mille võiks paberile panna. Täna jagan ma teiega täiesti tavalist situatsiooni, millesarnast ma arvan, et enamik või vähemalt suur osa teist on kogenud ja toon lisaks ka mõned näited.

 

Sõidan mina ühel õhtul koju – tellisin endale takso – ja mõtlesin, et puhuks juhiga natukene juttu. Peale paari sõna vahetamist sain aru, et pikka juttu ei tule: eesti keeles inimene rääkida ei oska ja inglise keelega pole ka just parim seis. Muidu väga kena preili suutis mulle aga mõned asjad selgeks teha. Nimelt on ta sündinud siin ja eesti keelt ta ei vaja, seega miks peaks ta seda siis õppima. Sel hetkel tekkis minus vihaemotsioon, mida ma välja ei näidanud – mis mõttes, mis mõttes sa türnühvel oled siin ja ei õpi keelt, sest sul suva ja sa ei vaja seda? Koju jõudes mõtlesin aga olukorra enda peas läbi ja jõudsin veel ühele järeldusele, mis on veidi teistsugune. Olgu, sa saad teha oma tööd ja eksisteerida nii, et sa ei oska kohalikku keelt, aga siiski jääb õhku üks küsimus. Oletame, et ma olen Portugalis ja ütlen kohalikule mehele, et kuule, mul savi, mind ei huvita ja ma ei viitsigi õppida. Ole vähemalt nii viisakas, et valetad mulle stiilis, et jah, ma püüan, ma proovin ja arendan ennast, et paremini toime tulla. Aga ei – sul on täiesti ükskõik ja siis järgmine hetk sa karjud, et sulle tehakse ülekohut. Kui mina lähen baari ja ütlen, et kuulge, see muusika ei meeldi mulle ja on üldse nõme värk, aga samas olen ma siin terve päeva olnud, kas keegi käskis mul siis seda teha? Kui ei käskinud, siis peaksin ma vähemalt nii lugupidav olema, et teen näo, et austan seda kohta.  

 

Toome ühe näite veel. Ma olen sünnipäeval, kaetud on pikk laud ja kõik söövad peedisalatit. Mind kutsuti peole ja kõik aktsepteerivad minu kohalolekut. Ühel hetkel võtan ma välja omaenda kartulisalati ja annan üle laua teada, et ma ei taha süüa peedisalatit, see ei maitse mulle ning ma parem krõbistan hoopis enda mõnusat valikut. Mõelge sellele, kallid inimesed, kes te kunagi teise rahvuse, teise inimese sünnipäeval või lihtsalt külas viibite…