Täna soovin ma esmakordselt peatuda sporditeemadel. Meie lehel ei ole selles valdkonnas veel sõna võetud, kui jätta välja üks intervjuu praeguse tegevsportlasega. Eesti kultuur on mulle aga südamelähedane ja sport on sellest üks suur osa.

 

Niisiis – asume teema juurde. Nii online- kui paberkandjatel meedia on hetkel täis artikleid Eesti jalgpallurite katastroofilisest kaotusest Saksamaale. Sellele ei saa muidugi vastu vaielda, 8:0 lüüasaamine on ükskõik kust otsast vaadates tõeline Soome saun. Jättes aga 8:0 kaotuse kõrvale, siis ega pilt väga paremaks ei muutu. Eesti koondis suudab väravaid lüüa harva: ütleme nii, et kui meile lüüakse kümme, siis selle aja peale lööme meie vastu üks kuni kolm väravat. Viimased 20 aastat on Eestis kestnud meeletu jalgpalli populariseerimine. Populaarsus – erinevalt tippspordi tulemusetest – on ka saavutatud. Toome lihtsa näite: kuni 19-aastaste seas on klubides mängivate noorte arv üle 17 000. Vaadates asja negatiivset poolt, terendab meie ees aga üpriski kurb seis. Käib korralik raha panustamine spordialasse, kus me meeskondlikult tulemusi saavutada pole suutnud. Sama hästi võiks ju selle raha paigutada kas võrkpalli, käsipalli, maadlusesse või kuhu iganes, kus meil on viimaste aastate jooksul – erinevalt jalgpallist – stabiilselt väga ilusaid tulemusi ette näidata.

 

Ma arvan, et siin on mõttekoht: kas me lepime, et jalgpall ei ole meie jaoks või üritame siiski seda edasi populariseerida ja arendada ning ootame, et äkki tulevad paremad ja kuldsemad põlvkonnad. Tulemustest rääkides on palju arutletud, et peaksime reformima süsteemi, mis mängu ümber on. Siinkohal ma entusiastlikult sõna võtta ei soovi, sest tunnen, et ei ole selleks piisavalt pädev. Kuid mõnda asja julgeks ma siiski võrdluseks tuua. Võtame näiteks Islandi, kellel on väikese riigi kohta väga häid tulemusi ette näidata. Islandil on üle 600 treeneri, kellel on arvestatav treeneritase paberil olemas. Eestis on neid seevastu 800 ja kiire matemaatika ütleb, et meil on sääraseid treenereid rahvaarvu kohta tunduvalt vähem. Pealegi kui me soovime, et meie A-koondis näitaks ilusaid tulemusi, tuleks noorte koormusi tõsta – keskeltläbi teeb üks noortemeeskond trenni kolm kuni neli korda nädalas, mida on ilmselgelt vähe, et kasvatada profitasemel mängijaid.

 

Üks asi, mis paneb muigama, on ajakirjandus. On arvestatav hulk ajakirjanikke, kes tõstavad meie mehed kõrgustesse, kui kusagilt hüppab sisse mõni ilus tulemus. Kiidulaulu jagub pikaks ajaks, ent kui me saame tappa, siis on kisa taevani: küll on treenerid kehvad, pole häid mängijaid jne. Otsustage ükskord ära, milline on teie seisukoht.

 

Läheneme aga antud teemale ka veidi positiivsemalt. Kogu see jalgpalli populariseerimine on mõjunud hästi meie noorte kehalisele aktiivsusele, mis on lõppude lõpuks ju olulisem kui tulemused. Selle asemel, et mängida kodus arvutiga või libistada klassikaaslastega õlut, mängivad noored hoopis palli. Aastate jooksul oleme me saanud nii mõnegi sportlase, kelle tegemistele kaasa elada: Poom, Klavan, Oper, Vassiljev, Piiroja jne. Väide, et Eesti jalgpall on vaid üks ümmargune null, on samuti siiski veidi ülepingutatud.