Muusika mõjutas inimesi, ta andis oma ajastule näo, võiks isegi öelda, et oli olukordi, kus muusika suutis reaalselt masse liigutada. Muusikute laused jäid kõlama, nendel sõnadel oli tagajärg. Inimesed sättisid oma soenguid nelja veidra välimusega kuti järgi, jutt käib biitlitest. Mainin selle ära, sest ma usun, et on palju inimesi, kes kahjuks ilma väljaütlemata enam vihjetest aru ei saa. Iidoleid ei imetlenud fännid mitte ainult nende muusika tõttu, vaid ka nende isiksuste tõttu. Inimmassid kogunesid protestiks Vietnami sõja vastu, kui hipide idoolid tulid kodust koos kitarridega välja rahva ette. Kurat, 90ndatel toimusid punkarite esinemistel rahutused ja see oli paljudes riikides üks osa rahvuslusest ja protestist korra vastu. Mustanahaliste iidoliteks kerkisid 20. sajandi lõpul räpparid, kes andsid edasi sõnumit “fuck the police” ja et ka mina võin siit kõledast rentslist välja ronida. Rütmil, sõnadel ja ikoonidel oli mõte ja sõnum.  Jätame olukorra ühiskonnas välja, mis tingis selliste liikumiste esile tõusu, vaatame kasvõi lihtsalt seda, millist muusikat tehakse. Jah, siiani tehakse musa, mis tõesti on märkimist väärt ja eristub massist. Aga mass on niivõrd klammerdunud saasta külge, et kvaliteetset ja pulli asja ajada polegi nagu mõtet, sest sind lihtsalt ei kuulata.

 

Mis laul see tegelikult ilma poeesiata on? Tantsupõrandast kaugemale ta jõuda ei tohiks, aga 21. sajandil ta jõuab, ta vallutab maailma ja teeb klikirekordeid, ta on bestseller, kuid ta jääb bestselleriks, mida aastate pärast ei mäleta enam mitte keegi. Nirvana jääb ajalukku,  Rolling Stones jääb sinna, Patune Pool ja Nicki Minaj ei jää. Üpris huvitav on jälgida praegust olukorda. See ei ole midagi uut, et toodetakse tapeedi muusikat, ühiskond vajab seda, see on tõestamata fakt. Aga huvitav ja omamoodi pretsenditu on tõsiasi, et muud justkui enam ei olegi. Mõeldes artistile või bändile, kes on alustanud sellel sajandil ja keda saab liigitada päriselt influenzeriks, siis tekib pikk mõttepaus enne, kui need üksikud vastused huultele jõuavad…

 

Aga miks see nii on? Ma pakun välja kaks stsenaariumit:

 

Tegemist on lihtsalt ühe ajajärguga, kus popmuusika on ooterežiimil, ta kogub ennast ja siis jälle plahvatab. Tegemist ei oleks esimese stand by perioodiga, põhjuseks teatav pinna sogastumine – rock ilmutab väsimust, hip hop kordab, elektroonika ei anna sõnumit jne jne. Ühel hetkel käib pauk. Kas üks vanadest ärkab uues kuues ülesse või tekib hoopis midagi uut.

 

Hoopis õudsam variant. Inimesed ongi muutunud laiemas mõttes robotiteks, me ei soovigi sõnumeid oma ajust läbi lasta, meil puudub huvi sügavamale kaevata, me oleme töölisklassi kangelased, kes on pandud puuri ja kes ootavad vaikselt oma vegeteerimise lõppu, lõpp aga paraku saab olla vaid vikatimees. Muidugi selle suure massi kõrval on helgeid päid, kes seda mängu juhivad, nende järgi aga muusikamaailma kujundada ei saa.