Poliitikat kui sellist ei ole me eraldi vaadatuna sügavuti lahanud, aga lühikese vaate toimunule võiks siiski proovida valimiste valguses anda. Proovin teha seda nii objektiivselt ja hinnanguteta, kui see vähegi võimalik on, puhtalt soovist eristuda peavoolu meediast. Võtame luubi alla kolm teemat – räägime lühidalt Marina Kaljuranna suurest häälesaagist, erakondade toetustest europarlamendi valimiste valguses ja mida on Eestil järgnevatel aastatel oma kandidaatidelt oodata.

 

Marina Kaljurand

Üle kuuekümne viie tuhande hääle on vastuvaidlemata kõva saavutus igale poliitikule, ma ei ole kindel, et see tulemus peegeldab sotside toetust laiemalt. Miks ma seda väidan, sest Kaljurand oli ainuke erakonna nimekirjas kes saavutas hea tulemuse. Julgeks öelda, et teiste tulemus oli väga kehva. Samuti ei väida ma, et see näitaks üldist sotsiaaldemokraatide kehva tulemust, sest kampaanias rõhutigi peaasjalikult vaid Kaljuranna edule. Endine suursaadik Venemaal tuli laiemalt pilti enne presidendi valimisi, kus ta küll valituks ei osutunud kuid tegi endale nime. Sealt ka lihtne järeldus – esimene katse läks aia taha, teisega tuli aga pilti. Suurt rolli Kaljuranna edus mängis üldiselt väga keeruline valikuvõimalus. Paljude jaoks on reformi kandidaadid liialt ammendunud ja oma positsioonidel poliitmaastikul vananenud. Jaak Madisoni näol nähakse ohtu Euroopa liidus meie seniste veendumuste esindamisele. Yana Toom on vene valijas tekitanud vastaka emotsiooni, sest heitis piltlikult ühte Eesti rahvuslastega, eestlaste jaoks on ta ebapopulaarne olnud algusest saadik. Isamaad peetakse jätkuvalt veidi nõrgaks ehk erakond jääb suuremate varju. Järeldus on, et igalt poolt midagi pluss igipõlised sotside toetajad.

 

Kas tõsiasi, et opositsioon võitis valimistel koalitsiooni parteisid räägib ühehäälselt koalitsiooni ebapopulaarsusest?

Jah, seda võib nii tõlgendada, kuid ma oleksin selle väitega erinevalt Taavi Rõivasest ja Raimond Kaljulaidist pigem ettevaatlik. Me ei saa tõmmata võrdusmärki Eurovalimiste ja erakondade toetusnumbrite vahele. Suur hulk valijaid valib alati inimest, mitte erakonda, eriti teeb ta seda eurovalimistel. Kujutaksime me ette, et sotside tegelik toetus oleks täna üle 20 protsendi, mina sellist illusiooni küll isiklikult ei usu. Teiselt poolt vaatame näiteks EKREt, kes suutis valimiste valguses välja tuua vaid ühe reaalse kandidaadi, keda saadab laiem tuntus. Ei tahaks uskuda, et erakonna toetus oleks tegelikult siiski nii madal, kui ta hetkel paistab. Olukorras, kus on välja öeldud, et valimiste esinumber on lihtsalt häälte püüdmiseks ja ainus valijale teatud nimi, kes on valmis oma mandaati kasutama on Jaak Madison, tekib olukord, kus suur osa muidu erakonna toetajaid toetab mõne muu erakonna kandidaati, on siis põhjuseks Madisoni noorus või mõni muu aspekt, miks talle häält anda ei soovita. Keskerakond ei paistnud välja just väga tugeva valimiskampaaniaga. Oli siis põhjuseks õhuke rahakott või miski muu, seda teavad juba nemad ise. Yana Toomist muidugi räägiti – ta oli pildis ning korjas ka oodatud häältesaagi, kuid siiski ei olnud ka tema tulemus vastavuses sellega, nagu oleks võinud eeldada mõned kuud varem. Põhjust ei pea kaugelt otsima, paljud Toomi valijad on pettunud, et Toom heitis ühte Eesti konservatiivse rahvaerakonnaga. Aga nii EKREl kui Keskerakonnal joonistub välja kohati sarnane pilt – rõhku pandi peamiselt ühele kandidaadile. Kindlasti on Eesti riigis inimesi, kelle jaoks need valimised olid protestiks valitsuse vastu ja kohati see kindlasti peegeldub ka tulemuses. Siiski ei teeks ma ennatlikke järeldusi, vaid pigem vaataks olukorda uuesti, kui sellest juba veidi aega möödas on.

 

Milliseks kujuneb meie saadikute töö Euroopas ja mis teeneid me võiksime meie esindajatelt oodata?

Vastan kohe ära, et ega meie jõud seal suureks ei kujune. Kahjuks on meie osakaal ja hääle kõlapind Euroopa Liidus väga tilluke. 751 saadikust on vaid kuus meie esindajad. Juhul kui Brexit toimub, saab see number olema ühe võrra suurem ja Euroopasse sõidab Isamaa erakonna liige ja endine kaitseväe ülemjuhataja Riho Terras. Kuid tulles nüüd tagasi ootuste juurde, siis on teada, et Urmas Paet ja Andrus Ansip kuuluvad liberaalide fraktsiooni, mis on oma jõult üks suuremaid. Millist poliitikat Paet ja Ansip euroopas võiks ajada,siis eks seda peaks juba vähegi päevapoliitikaga kursis olev inimene ise teadma, sest minevik on näidetest pungil. Samuti kuulub samasse fraktsiooni Yana Toom, kes lisaks fraktsiooni tööle on väga aktiivne vähemuste eest võitleja. Toom võitleb, et venelasi ei diskrimineeritaks ega alavääristataks. Kindlasti on paljusi tema toimetusi eestlastel valus vaadata, aga ei nae ühtegi põhjust, et Toom oma tegevusi lõpetaks. Toon kiire näite – aasta tagasi esitas Toom koos ühe Läti venelasega petitsiooni, kus räägiti mitte-kodanike õigustest. Protesti sõnumit aitas edastada ka armastatud kirjanik Kaur Kender, kes võrdles Nõukogude liitu ja Eesti vabariiki, sest mõlemad diskrimineerivad nende arust vähemusi. Jääme hirmuga ootama, milliseid põnevaid samme võtab Yana sellel ametiajal ette. Lõpetuseks räägiks korra Ekre mandaadist. Madisoni näol on tegemist Eestlaste jaoks täiesti uue esindajaga, kes liitub parempoolse tiivaga. Rahvuskonservatiivse fraktsiooniga ühinev Madison ja tema fraktsiooni ootavad keerulised ajad, sest sugugi mitte kõik parempoolsed jõud ei ole veel märgatavat üksmeelt üles täheldanud, mis hetkel pärsib nende unistust ühtsest ja tugevast parempoolsest jõust. Paljudes küsimustes ollakse küll sarnastel seisukohtadel, kuid kui Lääne-Euroopa paremkonservatiivide hulgas on palju neid, kes arvaks, et Venemaaga tuleks diile teha ja suhteid üles soojendada, siis Ida- ja Põhja-Euroopas ollakse valdavalt teisel arvamusel. Kas aga jõud suudetakse suures osas siiski ühendada või mitte – seda näitab juba aeg.

 

Kokkuvõtvalt seisavad Euroopa Liidul ees keerulised ajad – Brexit, välispoliitika Venemaa suunal,prognoositav majandus langus jne. Hoiame pöialt meie saadikutele ja loodame, et neist enamus ajavad nii nagu nad seda suudavad siiski meie riigi asja ja seisavad heaperemehlikult oma valija usalduse eest.