Kas meil pole mitte liiga palju teatrit ja sellega kaasnevat loomet ja milleks meile seda üldse vaja nii suurel määral?

Seda küsimust olen kuulnud siin ja seal esinevat, et miks meile seda nii palju ja miks me toodame neid näitlejaid nii palju, kellele neid siis vaja on?


Proovin lühidalt natukene seda teemat avada. Esiteks tuleb veidi vaadata ajalukku, tõsisem teatritegevus sai eestis alguse rahvuslikul ärkamisajal 19. sajandi teises pooles, mis arenes jõudsalt juba 20. Sajandil Eesti vabariigi aegadel. Teatreid kerkis kui seeni sügises metsas. Suure põntsu pani teine maailmasõda kui suur hulk loomeinimesi kõigile teadaolevate põhjuste tõttu lihtsalt kadus. Nõukogude ajal kasvas peale uus põlvkond kes soovis oma loomingut, mis küll oli sensuuri all, kuid siiski oma rahvuskaaslastele eestlastele esitleda. Niisiis 60ndatel ja 70ndatel kui ajad läksid veidikene vabamaks sai teater jälle vähemalt mõningal määral eksisteerima asuda. Sellel perioodil teater sidus ja ühendas inimesi, ei olnud palju võimalusi, kus eestlased said eestlastele kaasa elada ja tunda ühtekuuluvustunnet ja seda sisemist eestlust ja vaimsust edasi kanda. Tehes nüüd hüppe tänapäeva siis jah, meil ei ole suurt sõpra, kes meid represseeriks, kelle eest me peaksime pimedasse saali peitu minema ja seal isekeskis oma jõudu edasi viima, siiski vajame me võimalusi, et kinnitada endale ühes olemise soovi ja ma ütleks isegi vajadust. Teater ja näitekunst laiemalt on saanud meile omaseks, on saanud meie asjaks mida ühiselt jälgime ja arendame. Loodus tühja kohta ei salli, juu on siis teatritruppide ja teatrite suurenev arv millekski vajalik. Vaatame kasvõi numbreid: aastal 2011 sündis 190 uuslavastust ja teatri külastuste arv oli pisut üle miljoni, aastal 2017 olid aga eelnimetatud numbrid tõusnud 204-i ja miljon ühe saja peale. Kui me ei usu ilusat juttu siis usume numbreid, ju meil on kõike seda millegi jaoks vaja.

Rõõmsatelt toonidelt tuleb nüüd aga suunduda pisut tõsisematele maadele. Eestis eksisteerib hetkel kaks teatrikooli – lavakunstikadeeder ja Viljandi Kultuuriakadeemia. Ehk riik õpetab välja tsirka 15 näitlejat aastapeale, mida väikese riigi kohta on palju. Teatrites aga töötavad juba ees palgalised näitlejad ja paljudele andekatele noortele lihtsalt ei ole ruumi, et nad saaksid oma talenti ja tööd praktiseerida. Siin aga tulevad appi juba eelnimetatud teatritrupid ja näitekunstiga tegelevad väiksemad ettevõtmised ning projektid. Sellele vaatamata hakkab peale kooli enesetõestamise periood ja osad puhkevad õide, osad aga peavad jääma pigem varju, kuid kas see pole nii enamikes valdkondades? Konkurents ja nõudlus teeb ju omad korrektuurid.

Kokkuvõtlikult elu teatritel ja näitlejal ei ole lihtne, kuid me vajame neid, tahame me seda või mitte, oleks ju jube tüütu kui aastast aastasse näeksime vaid samu nägusid lavalaudadell. Elagu Eesti teater!!!