Presidendi roll on muutunud märkamatuks

Kes on praeguses hetkes üldse president Eesti kontekstis?

Sellel teemal on palju arutletud ja seda küsimust on justkui näiliselt lahti mõtestatud. Siin aga tuleks vaadata mitut aspekti. Tänapäeval ei ole Eestis enam president sama kes ta oli mõned aastad tagasi. Ta ei ole enam meie moraalne kapten laevas keda meeskond tunneb ja teab.  

Lugupeetud Kersti Kaljulaid valiti meie riigipeaks täieliku rahvamandaadi puuduseta. Riigikogus kukkus läbi presidendi valimine, järgnev protsess tõi kaasa ühise niinimetatud leppe ja valiti kokkuleppena inimene, kes oli rahva jaoks täiesti tundmatu. Selle tulemusena kaotas president vaimse jõu ühiskonnas. Toome lihtsa näite- klassivanemaks kandideerib kaks noort inimest, mõlemad nad on õpilastele hästi teada aga toetus jaguneb ebavõrdselt ja kokkuleppele ei jõuta. Seejärel otsustatakse, et toome paralleelklassist õpilase ja paneme tema klassivanemaks. Kuid siin tekib küsimus kas tal on autoriteet õpilaste ees? Julgeks selles sügavalt kahelda.   

Kui me tahame, et meie riigis oleks ka tulevikus presidendi ametil koht, et võim, küll pigem moraalne, kuid siiski ei koonduks ainult riigikogu ja seeläbi peamiselt peaministri kätte, peaksime selle küsimusega kiiremas korras tegelema. Andes otsustamise õiguse rahvale, on vältimatu olukord, et kõigile kodanikele valitud president ei sobi ja valitud kandidaat tekitab ühiskonnas debatti ja hulga vastuolusi. Kas siis üldse on võimalik leida president kogu rahvale? Lipu võime panna paika ja see on sümbol, mis jääb pikaks ajaks, president aga mitte. Sellest hoolimata on ta siiski saanud rahvalt mandaadi, mis tooks kaasa presidendi positsiooni vähemalt teatava tõusu ühiskonna redelil.