Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid istub dressipluusiga, millele on peale kirjutatud “Sõna on vaba”  Riigikogu istungil, kui ametisse nimetatakse uusi ministreid. Kelle sõna on vaba? Kas minu oma on? Aga sinu?

 

Mina arvan, et sõna on vaba küll, aga mitte kõigile. Elame pealiskaudsuse ja lakoonilisuse ajastul, kus pealkirjast kaugemale ei jõuta ja lihtsad sloganid töötavad kõige paremini. Kellel on aega lugeda pikale venivaid heietusi ja teiseks, kui infot on nii palju, tuleb kiiresti ja löövalt kuidagi inimeseni jõuda. See on müük ja turundus.

 

Oleme jagunenud kahte leeri – need, kes arvavad, et Kaljulaid käitus õigesti ja need, kes arvavad, et selline kultuur ei sobi poliitikasse. Mina arvan, et see on kõikidest asjadest kõige vähem olulisem, see on tähe närimine. Oluline on märgata, kuidas inimesed ei märka selles midagi silmakirjalikku. Et kogu selles loos jääb kõlama vasturääkivus. Esiteks on Eestis president esindus isik, kes peab küll seisma humaansete väärtuste eest, kuid ei tohi pidada ühte poliitikut oma isiklike veendumuste tõttu teisest kõrgemaks. Teiseks, kuidas ja kes on täpsemalt meie sõna hetkel piiranud. Kas EKRE võimule tulekuga on neid negatiivselt kajastavad uudised ära kadunud? Ei ole! Ma ei ole tulihingeline EKRE pooldaja, ma ei nõustu päris mitmete nende sõnavõttudega. Samamoodi ei nõustu ma ka teiste erakondade liikmete sõnavõttudega. Aga samas tahan seista selle eest, et igal erakonnal oleks võrdne õigus ja võimalus oma sõna vabalt väljendada. Kaljulaidil oli õigus veel süüdi mõistmata Kuusik põhimõtteliselt avalikkuse ees süüdi mõista ja protestimiseks ruumist välja kõndida. Aga EKRE-l ei ole õigus seda käitumist maha laita, sest siis saab erakond rahvusvaheliselt seksistide tiitli. Aga mis see käitumine siis oli kui mitte kõige tavalisem jonnimine. Nagu jonnitakse emaga, kui ta ei luba koolist koju jääda. Ja siis läheb õpilane kooli dressides, et protestida. Kas see on viis, kuidas meie riigi president peaks olukorda lahendama? Võtta riigiesindajana selliseid ennatlikke hoiakuid ja olles niiviisi eeskuju ka ülejäänud ühiskonnale. Me ei saa loomulikult mitte kunagi kiita heaks või õigustada vägivalda mis tahes vormis, kuid kellegi kuulujuttude järgi selliseid põhjapanevaid otsuseid ei saa me samuti teha. Koduvägivald on nii mitme tahuline, ja kindlasti ei tohi Riigikogus olla ühtegi liiget, kes on vägivallatsemises süüdi, aga enne süüdi mõistmist ei ole ka sellisel käitumisel alust. Inimestel on meeletud eelarvamused, sest nii mugav on mõelda et EKRE liige ja vägivald sobivad kokku küll, nad tahavad ju aborti keelustada, neile ei meeldi mustanahalised, järelikult on nad  kindlasti ka naisepeksjad. Jah, see võib nii olla, aga sama hästi võib ka mitte. Me kõik teame, et inimene loeb välja ja jätab meelde seda, mida ta tahab. Ja minu praegusest tekstist võib keegi välja lugeda, et ma olen abortide vastu, pooldan naistevastast vägivalda ja pean Kuusikut täiesti süütuks. Aga lugege korra veel ja te näete, et see pole sugugi minu loo eesmärk. Ma ei pea valjuhäälselt meelde tuletama, mida ma pooldan, vaid seisma ilmselge ebaõigluse vastu.