Elu saab näha ja tõlgendada erinevate nurkade alt. Üks variant on näha seda kui kannatust, mis on lisaks minu seisukohale ka näiteks üks nurgakive katoliikluses. Ei tasu kohe eeldada, et seda võiks arvata ainult veendunud pessimist, kes näeb igas asjas ainult õnnetust, pigem on tegemist elu mõistmisega kogu oma tõelisuses. Ja mis seal salata – ausus ja siirus on need, mis meid enim kõnetavad.

Traagika ja kannatamine on elu lahutamatu osa. Primaarsetest inimeste vajadustest turvalisuse, toidu, üksildusega jms. võideldes teab inimene väga hästi, mis juhtub kui ta otsustab seda mitte teha, loobuda vastutusest ning lasta kõik vabalangusesse. Teda saab ümbritsema kaos. Evolutsioonilise protsessi tagajärjel on inimene väga hästi õppinud, et parem on seda vältida ning otsida või saavutada turvalisus.  Kaos on alati nurga taga hiilimas ning võib turvalisusega enda koha vahetada. Seda väljendab kuulus taoismi vastandite yin-yang märk. Selleks tuleb valmis olla.

Kuid isegi kui inimene elab head elu, arved on makstud ning pealtnäha ei kannata, on ta ikkagi kannatustega silmitsi. Kogu tema tegevus on suunatud raskustele vastuseismisele ning kannatuste vähendamisele. Kohutavad haigused või õnnetused võivad tabada kõiki, seega kannatame me kõik, kuid erinevalt määral.

Kuidas kannatustest vabaneda? Otseselt ei saagi, kuid on võimalik saada ise niivõrd tugevaks, et kannatusi oleks võimalik vähendada või nendega silmitsi seista. 

Antud teemast rääkis osade jaoks vastuoluline Kanada psühholoog Jordan. B. Peterson ühes enda järjekordses podcasti’s, mida juhtusin ma paar päeva tagasi trenni tehes kuulama. Rääkides elu raskustest ja kannatustest küsis ta ühe omamoodi küsimuse: “Miks me leiame koletise kõhust oma isa?”. Pealtnäha veider küsimus sai umbes kümne minuti pärast täiesti enneolematult geniaalse vastuse. Seega tundsin, et minu osa on proovida kuuldud mõtet ka ise edasi jagada.

Dr. Peterson on küsimuse võtnud kuulsast lasteraamatust Pinocchiost, kes peab raamatu lõpupoole silmitsi seisma suurima koletisega, suure hirmsa kalaga. Elajas neelab ta alla ja tema kõhust leiab ta oma isa. Miks?

Pealtnäha pole siin üldsegi küsimust, kuna koletis lihtsalt sööb kõike ning puhtjuhuslikult neelas ta Pinocchio isa alla. Tegelikult on põhjus palju sügavam. Küsimusele vastamiseks tuleb mõista elu olemust. 

Elus on palju tõsiseid raskusi ja kannatusi ja teadaolevalt õpib inimene läbi nende. Tulles toime keeruliste uute ja vaevaliste olukordadega, muutub inimene tugevamaks. Teadlased on viimase 10 aasta jooksul teinud kindlaks, et tehes midagi uut või seistes silmitsi millegi tundmatuga või raskega, käivituvad ajus protsessid, mis arendavad ja uuendavad aju ning lülitavad sisse geene, mis varem polnud inimesel avaldunud. Niimoodi muutub inimene veelgi tugevamaks ning võimelisemaks seista silmitsi suurimate raskustega. Tehes midagi uut võib inimene avastada endas omadusi, mille geenid olid varem lihtsalt peidus(just nagu isa koletise kõhus). Sellisel juhul peab kuskil olema pideva arengu järel ka lagi, kus väljendub kogu sinu esivanematelt(ka isalt) päritud geneetiline võimekus, ülim versioon endast.

Loogiliselt võttes on võimalik see saavutada siis, kui seista vastu suurimale väljakutsele, sellele koletisele pimedas, mis kehastab kogu elu kaost ja õudsust. Iga inimene kardab seda, kuid sellega silmitsi seistes on võimalik saada parimaks  enda võimalikuks versiooniks. Ja see versioon inimesest suudab vastu seista elu kannatustele, vähendada kurjust ja lootusetust esmalt endas ning seejärel ka enda ümber.

Seepärast leiame me koletise kõhust oma isa.