Edu – Tähtis on teada miks

Kas ei oleks aeg ümbermõtestada kogu edu roll tänapäeva ühiskonnas. Paljud inimesed hoiavad edu ideest kinni kordagi teadlikult analüüsimata, miks on see saanud osaks lääne ühiskonna igapäevaelust ja miks see üldsegi meile nii tugevasti korda läheb. Kõige tähtsam on küsida endalt küsimus, mis on hädavajalik ja mida üleliigset ning mürgist saan oma elust eemaldada.

Kõigil on unistused. Need hoiavad elus, panevad mõtlema ja samme astuma. Aga oleme jõudnud hetke, kus ei saa enam kindlalt öelda, miks me unistame. Teadlikku ja põhjendatud tegevust on järjest vähem. Üheskoos influenceritega sotsiaalmeedias on välja töötatud nii palju õnne valemeid ja ainult taevas on piiriks. Mina usun, et inimesel peab õnneks olema lihtsad, ent suured ja isetud eesmärgid, millele toetuda, kui siht on ununenud. Taeva piiriks seadmine loob vabaduse vangla, kus tunned end väiksemana ja eesmärgitumana kui kunagi varem. Inimese arengu üks osa on aga katsetada ja pettuda. See hõlmab tihti teiste vigade kordamist ja nendest õppimist. Õnne valemid ei ole samuti universaalsed – ühte inimest innustavad, teist inimest tõmbavad tagasi. “ Kõik edukad inimesed ärkavad kell viis”. Kas on see tõesti nii? Tõsi, sellel on teatud teaduslik alus. Hommikul vara tõusmine aitab keskenduda, aju on värske ja inimene suudab olla produktiivsem. Apple`i tegevdirektor Tim Cook tõuseb üles 3.45, et meilid läbi lugeda. Oprah ärkab igal hommikul kell kuus trenni tegemiseks ja mediteerimiseks. Kuid lõppude lõpuks pole vara ärkamine põhjus, miks nad edukad on. Nad tõusevad vara, sest nad on edukad. Mustrid õnnelikuks eluks ja edukaks karjääriks ei tööta igaühe peal. Esmane on idee ja kirg. Kui esimesena tuleb tahe saada rikkaks ja edukaks, ei täida see inimest kunagi täielikult.

Edu on suuresti relatiivne, sest on kinnistatud teiste inimeste silmade läbi. Sinu enda suhtumine sinu tegemistesse võib olla kardinaalselt erinev kogu ülejäänud ühiskonna suhtumisest, aga kahjuks jääb enamuse arvamus peale. On tõesti erandeid, kes usaldavad oma sisetunnet ja ei  kohanda ennast sotsiaalsetele kriteeriumitele vastavalt. Miks me ei aplodeeri hingestatud koristajatele ja autojuhtidele. Ehk need inimesed tahaksid tunda uhkust oma väärtusliku töö üle, aga teiste inimeste halvakspanu hoiab neid tagasi. Inimene võib rääkida suure kirega oma eilsest päevast veoki roolis ja isegi kui me neile kaasa elame ja mõtleme, et tore, et talle tema töö meeldib, jääb siiski sisse mõte, et aga kas ta kuhugi kõrgemale ei pürgigi. Me otsime igas näos maailmamuutjat ja suurte tegude inimest ning  unustame väärtustada väikseid tegusid ja nö lihtsaid inimesi, kes üldse võimaldavad suurtel tegudel sündida. Ja kõige paradoksaalsem on see, et väiksed teod ja lihtsad inimesed on kõige vundament. See kõik käib paralleelselt ka pideva töötamisega tulemuse nimel unustades, miks me midagi alustasime.

“Tõde ja õigus” tuletas  veelkord meelde ühe sellise loo. Sa võitled ja võitled, hävitad elusid ja kas Sa üldse mäletad, miks sa võitlema hakkasid? Poolel teel kaob teol väärtus ja eesmärk, Sa rühid sihitult, aga ei ole mõtet ka peatuda, kuna see seab kahtluse alla kogu sinu eksistentsi. Aga seda me ei taha- tunda end läbikukkununa. Ja siis me lähemegi, valetades iseendale ja teistele, uskudes sõnu, mille tähenduse oleme ammu unustanud.