Heelia Sillamaa on endine Postimehe ajakirjanik ning hetkel töötab ta toimetajana Kanal2 “Õhtu” saates.  Uurisime, miks ta Postimehest lahkus, mida seal töötades õppis, millised on ta väljavaated tulevikule ning arutasime üleüldiselt ajakirjaniku rolli üle ühiskonnas.

 

Milline oli teekond Aafrika reisipäevikust arvamusartikliteni?

Ma sain reisipäeviku kirjutamisest kõvasti innustust juurde. Lugesin ise samal ajal raamatut Aafrikast ja mulle tundus, et autor ei lasknud lugejaid kuidagi ligi. Ma ise armastan kirjanduse puhul seda, kui kirjanik on hästi aus ja annab sellise reaalse kirjelduse olukordadest. Ja nii ma jõudsingi reisipäeviku kirjutamisest arvamuslugudeni. Need tulid puhtalt emotsiooni pealt. Ma nägin midagi ja see ajas mind hullult närvi. Ma kirjutasin selle välja. Hästi paljud on öelnud, et kirjutasin liiga lahmivalt ja esimese emotsiooni pealt. Aga see polnud tegelikult nii. Tõsi, ma kirjutasin veidi impulsiivselt, aga tõin oma mõtte tõestuseks alati argumente. Tavaliselt on vanemad härrad need, kes kõige valjemalt sõna võtavad ja ma tahtsin avada noorte teemasid.

 

Mis sind inimeste juures ärritab?

Mind ärritab läbimõtlematus. Kõik kindlasti arvavad, et see on irooniline, et mina seda ütlen, aga lahmimine. Sotsiaalmeedia kindlasti. Inimeste pealiskaudsus ja pidev soov end kõigile näidata. Minu baka lugu sündis ka sellest, et mind kohutavalt ärritas, kuidas inimesed arvavad, et nad on nii erilised. Tehke oma asju vaikselt ja kui keegi märkab, siis on väga tore. Minu meelest on tänapäeval nii,et noored ei tee väga midagi, aga panevad kõik, mida teevad suure kella külge ja jätavad mulje nagu see oleks maailma suurim saavutus. Näiteks hommikujooks. Ole enda üle ise uhke ja ära otsi väljastpoolt heakskiitu. Mõtle läbi, miks ja kelle jaoks sa midagi teed.

 

Kas sa arvad, et ajakirjanikul on vaja küünilisust?

Jah, ma arvan küll. Hea ajakirjanik on see, kellel on julgust mitte meeldida. Kui sa lähed intervjuule selle eelhäälestusega, et sa pead nüüd sellele inimesele kindlasti meeldima,  siis tood sealt koju nii igava intervjuu, et keegi ei viitsi seda lugeda. Minu suureks eeskujuks on Vilja Kiisler, kes saab ka palju negatiivset tagasiside, kuna on väga terav ja aus. Mulle ikkagi meeldib, kui ajakirjanik vahendab ausust. Ta küsib ära need küsimused, mida kõik tegelikult teada tahavad, aga ise ei julge küsida.

 

Kas ajakirjanik peab arvestama sellega, et inimesed teda üldjuhul ei salli?

Jah, kindlasti. See on vaimselt üks raskemaid töid. See on uskumatu, kui halvasti tegelikult ajakirjanikesse suhtutakse ja kui palju negatiivset tagasiside saadakse. Ma olen inimesena hästi armas ja sõbralik ja ma ei ole kunagi pahatahtlik. Ma teen ju lihtsalt oma tööd. Ma ei saa minna Jüri Ratase juurde selle suhtumisega, et kuule mulle meeldib su aed. Inimesed ei saa aru, et me teeme oma tööd. Kõik tahavad sind läbi peksta. Pressiesindajad leiavad, et sa oled midagi valesti teinud ja intervjueeritavad ütlevad ka, et midagi on halvasti. Inimestega ühendust võttes on kõige rohkem see, et issand tahaks kõik ise teha.Inimestel on nii suured eelarvamused.  Neil pole üldse vahet, kes ma olen. Nad ei kuula isegi ära. Kohe on blokk ees, kui kuulevad, et oled telest või ajalehest.

 

Miks see on nii on?

Ma ei tea, ausalt. Ma saan aru, kui sul on olnud kuulsusena mõni valus kogemus. Aga millest ma aru pole saanud, et miks suhtuvad halvasti inimesed, kes pole ajakirjandusega kokku puutunud. Majandustoimetuses töötades helistasin toredale kohvikupidajale, et temast ja kohvikust lugu teha ja reaktsioon oli nii negatiivne.  See on lihtsalt üleüldine inimeste suhtumine, see tuleb nagu loomu poolest inimesega kaasa.

 

Milline on olnud kõige meeldejäävam juhtum?

Hästi palju on juhtunud, et inimesed helistavad, et ma pole sellist asja öelnud. Mina vastan siis aga, et kullakene, ma ju salvestasin su teksti. Kõige hullem oligi vist üks kord kui üks kuulus poliitik hakkas manipuleerima, et ma ta lugu ei avaldaks. Nad hakkavad rõhuma sellele, et noh mõelge, kuidas see mu perele mõjub. Ta ei olnud loll. Ta sai aru, et olen noor ja õrn ja mul on ju hea süda. Aga ma teen oma tööd.

 

Kui empaatiline sa oled? Kas vahel on tunne, et ei taha teha haiget inimesele ja ma ei saa avalda seda lugu?

Väga tihti. See oli üks põhjus, miks ma Postimehest ära tulin. Ma ei ütle midagi halvasti, Postimees on üliäge, soovitan kõigile. Ma lihtsalt tundsin, et surgin nii palju koledat üles kogu aeg. Ja maailm on niigi kole koht. Mõtlesin, et tahan midagi ilusamat teha, näiteks meelelahutust. Praegu öeldakse palju, et ma kaotasin oma tõsiseltvõetavuse, kui ma Kanal kahte läksin. Aga mina arvan, et kõik ei peagi olema nö tõsised kirjutajad. Näiteks Vakra lugu tegi haiget mulle. Ma saan aru, et peab mutta tampima ta, aga jätke rahule vaene mees.

 

Kas on see mutta tampimine on tõesti vajalik?

Imeilusas ühiskonnas piisaks üheks loost, et teema ühiskonna korravalvurina kohustuslikus korras inimeste ette tuua, aga siis tuleb mängu huvi. Inimeste huvi ja nõudlus. Ja ajakirjanik peab seda pakkuma. Kahjuks see nii on. Kui inimesed vinguvad, et ajakirjandus on nii negatiivne, siis ma mõtlen, et ära ise panusta sinna. Ära kliki lugu, mis ei vääri kajastamist. Kui sa tahad kvaliteetsed ajakirjandust, siis tarbi ka ise seda rohkem.

 

Miks negatiivne lugu pälvib rohkem klikke kui armsad lood?

See on psühholoogiline. Kedagi ei huvita kui kellelgi läheb hästi. Ka positiivsed lood peavad olema seotud millegi negatiivsega, näiteks, et keegi on surmasuust pääsenud. Mis sa ikka nendest omasugustest loed. Ma ei taha lugeda tüdrukus, kes on täpselt nagu mina.  Me elame ühiskonnas, kus on nii palju infot ja siis meid puudutabki ainult šokk. Meile meeldib, kui teistel läheb halvasti. Ma arvan, et eestlastele on see väga omane. Puhas rõõm, et jess, Vakra jäi vahele. Mõtled, et mul läks nii halvasti, et ma sain c, aga vaata, üks kirjutas üldse plagiaadi.

 

Kas sa kahetsed mõnda oma kirjutatud lugudest?

Ma ei kahetse ühtegi, aga mõned lood kirjutaksin teisiti kindlasti. Mulle on öeldud, et Heelia, paari aasta pärast sa kahetsed neid lugusid. Aga praegu on paar aastat möödas ja veel pole kahetsema hakanud.

 

Mille üle sa kõige uhkem oled?

Endiselt oma bakaloo üle. See sai palju tähelepanu. Sellest sündis imeline diskussioon.  Suurim saavutus on minu jaoks see, et üks minu lugu tekitab nii palju emotsioone. Käisin kohtingul ja noormees ütles, et nad eksiga vaidlesid minu loo üle, nii äge oli kuulda seda. See oli ka platvorm noortele, andis neile võimaluse ka ühiskonna asjades kaasa mõelda.

 

Kas oli seda suhtumist ka, et kes see noor tšikk nüüd siin on, sa pole isegi Tartu Ülikoolis käinud?

Ma arvan, et mõni ajakirjanik tähtsustab seda haridust üle. Ma olen arutanud mitme teise ajakirjanikuga ka, et hea ajakirjanik ei pea olema vastava haridusega. Üks tudeng saatis mulle mu arvamusartikli peale ajakirjanduskoodeksi ja ma küsisin, et too välja mulle reegel, mille vastu olen eksinud ja ta ei osanud mulle midagi vastata. Üks mu kolleeg rääkis minu kohta, et Heelia koht on turunduses. Ja see oli minu jaoks nii valus. Ma teen midagi südamega, aga natuke lihtsalt teistmoodi kui teised. Ma arvan, et kõik ei pea olema samasugused. Täpselt samamoodi nagu sa ei taha ainult samu muusikuid kuulata, ei taha lugeda ka samu ajakirjanikke. Ma arvan, et päris lõpuni ma sinna kirjutavate ajakirjanike seltskonda ei sobinud. Tee, mis tahad, aga neil on see suhtumine, et tulen Tartu Ülikoolist ja mina tean ja sina ei tea. Vanemad ajakirjanikud olid väga toetavad, noored tundsid konkurentsi.

 

Kas sa tunned, et nö haritud ajakirjanikud on siis tehniliselt või ideede poolest tugevamad?

Mina ei näe vahet. Päeva lõpus on hea ajakirjanik, kellel on head ideed ja kes viitsib hullult tööd teha.

 

Kas Postimees on kallutatud?

Ei ole. Mul oli täielik vabadus kirjutada ükskõik millest. Postimees on professionaalne ja ajakirjanikud seal on väga hästi valitud. Aga see on tõsi, et toimetuses olevate inimeste maailmavaade on väga sarnane. Toimetuses oli ikka tuliseid vaidlusi, aga poliitika asjades saime üsna sarnaselt asjadest aru.

 

Mida sa soovitaksid noorele, kes tahab ka arvamusartikelid kirjutama

Ära võta teemat, mis sind ei sütita. Ära karda, et mingi teema on liiga pehme. Paljud ütlevad, et kui sa praegu kohe maksusüsteemist ei kirjuta, siis sa oled lumehelbeke. Kirjuta sellest, mis sind huvitab. Ära mõtle kogu aeg sellele, et mida inimesed sealt välja loevad, sest inimesed loevad välja täiesti uskumatuid asju.

 

On sul hobisid, millega sa töö kõrvalt tegeled?

Täitsa piinlik, aga mul on praegu 24/7 töö. Mul pole üldse eraelu ja oma sõpru pole ma ammu näinud. Aga mul on kohustluslik hobi õhtuti jooksmas käia, et oma emotsioonid välja saada. Aga ma soovitan ka teistele, et kui sa hakkad asju tegema ja sind nähakse, siis tuleb üli palju pakkumisi. Aga peab õppima pakkumistele ei ütlema. Muidu jooksedki ennast lõhki.

 

Millest sa unistad?

Kõige huvitavam on see, et hetkel tundub mulle reaalsem unistada, et minu film võiks kunagi võita Oscari. Aga kui ma mõtlen, et mul peaks olema maja, koer, lapsed ja mees, ei tundu üldse reaalne. Minu unistus on ikka, et oleks eraelu. Minu artikkel, kus räägin, et raha eest ma lapsi vorpima ei hakka, sai nii palju negatiivset tagasiside. Mulle öeldi, et ma ei sobikski emaks. Aga ma väga tahan lapsi ja meest. Aga ma pole ühtegi head meest viimasel ajal kohanud.

Hetkel on mul ka üks dokumentaalfilm käsil. Uus sari – “Päris elu lood”. Erinevatel teemadel teevad erinevad inimesed filmi. Minu teema on erinevate palkade eestlased. Põhimõtteliselt vaatame, et kuidas inimesed erinevates linnades keskmise palgaga ära elavad. Ma tegin ise ka eksperimendi – elasin kolmes eri linnas. See on esimene  täitsa minu projekt, olen ise saatejuht, ise toimetanud, ise osalenud. See tuleb 30.aprillil välja.