Erapooletu ajakirjanik

Kas ajakirjanik ei peaks olema erapooletu vahendaja, inimese ja riigi vaheline suhtekorraldaja, vajadusel ka suhtenõustaja.

Me ei saa enam eirata, et ajakirjandus loob kõigele tähenduse, ta kas suurendab või vähendab, paneb armastama või vihkama. Kuidas info levib – suust suhu, aga seda ei saa pidada ometigi legitiimseks. Miskipärast oleme omistanud aga arvamuse, et kui info levib tuntud ja austatud meediumis, ka siis kui pärineb samamoodi lihtsalt suust-suhu meetodil, on see usaldusväärne ja seda saab kasutada tõetruu allikana. Jah, mingis mõttes kindlasti. Teada tuntud väljaannetes kajastatu võiks tõesti olla kvaliteetne, läbimõeldud ja tugineda ainult faktidele. Siiski pole see alati nii. Ja kuidas saakski. Ajakirjandus seda kõige modernsemas mõttes on lihtsalt reaalsuse kõverpeegeldus. Kõik ja mitte miski selles võib olla tõsi, sest lõpuks, kas ei levi ka tõde ja siis nö ultimaalne reaalsus vaid meedia kaudu. Kui aga ajakirjandus võtab endale selle priviligeeritud õiguse asuda kohtumõistjaks, inimese ja riigi vaheliseks suhtekorraldajaks, võiks sellel jõulisel organil olla südametunnistust, et astuda vastu missioonitusele.

Rääkides jõust ja võimust, eriti nüüd valimiste järel, ootab iga partei kas koalitsioonis või opositsioonis oma kõrghetke eesti poliitikas – olla võimul. Võimul ei ole aga tegelikult mitte ükski poliitiline erakond, vaid poliitiline ajakirjandus. Võimul on erakond, kellega veelgi võimsam meedia oma natukest jõudu jagab. Loomulikult ei räägi ma kõige ja kõigi eest. Selle vastu saab vaielda, aga tõestusmaterjali on palju. Võtame ükskõik millise laia maailma jõudnud liikumise, artisti, mis tahes fenomeni, iseseisvalt, tutvusteta turundus -ja meediamaailmas ning rahata ei oleks see fenomen see, mis ta on. Postimehe intervjuus räägib  suhtekorraldaja Andreas Kaju, kuidas kõik valitsuse kriitilised väljaanded tuleks üldsegi kinni panna ja selle peale noogutab ajakirjanik naerul sui ja ei küsi, et oodake hetk, kas see pole mitte demokraatia ja sõnavabaduse ülim õõnestamine. Postimees on aga Eesti kõige suurema online väljaandega ajaleht, paljud usuvad seal loetavat pimesi. Kas ajakirjandus kajastab nõudlust või loob ta selle nõudluse kunstlikult. Tõde, milleni üritame jõuda, on alati filtreeritud meedia kui ideoloogilise organi poolt. Maailmakuulus naiste väärkohtlemise vastane liikumine Me Too puhuti suureks just meedia tugeva liberaalse filtri kaudu. Meedia tõlgendus sellest liikumisest lõi ülemaailmse kogukonna, mis võitles ühiselt maailmaparandamise eest. Olgem ausad, ajakirjandus on juhtiva maailma ideoloogia käes. Ärme paneme nimesid, seletame lihtsalt lahti. Maailma juhtiv ideoloogia – kõik on võrdsed, aga ühed on paremad, andekamad, rikkamad ja edukamad kui teised. Raha on vaja hästi palju, ükskõik, milliste meetoditega. Unistusi tuleb järgida, aga lõpuks valida see, mis on praktilisem, toidab su pere ja mis pälvib kiidusõnu sõprade ja sugulaste seas. Salli kõiki ja kõike, aga arvesta alati, et sind ei pruugita sallida. Tee seda, mis tundub Sulle õige, aga vali lõpuks ikkagi see, mis on enamiku jaoks õige, sest nii on lihtsam. Võitle, aga anna alla. Nagu paljud asjad meie maailmas, on algne eesmärk kohutavalt õilis ja lõpp-produkt veidikese vigane, aga neelame alla, kuna meil läheb paremini kui kunagi varem. Ärge saage valesti aru, meil lähebki paremini kui kunagi varem. Aga sellest, kui halvasti meil läheb, teab inimene samuti rohkem kui kunagi varem ajaloos. Ja nagu ikka, tuleb tegeleda sellega, mis on valesti mitte sellega, mis on hästi.