Kogu inimeseks olemise kontseptsioon on rajatud sotsialiseerumisele. Meil on võime luua koostöös kellegi teisega uus elu. Meid on programmeeritud uut elu looma ja need, kes sellest kõrvale astuvad, loovad nihet, nö ebanormaalsust. Praeguses ühiskonnas muutub see nihe normaalsuseks. Siiski ei tohi me unustada, et loodus on meid mingit moodi loonud ja ükskõik kui palju tahab inimene end teistest eemal hoida, on sotsiaalsed soovid paratamatud. Samamoodi on loodus meid loonud sotsiaalses elus end teistega võrdlema ja kadedust tundma. Ning ehkki bioloogiliselt on sellel tugev jõud, on oluline, et inimene mõistaks, kuidas mõned looduse poolt kaasa antud omadused inimesi rikuvad ja nende elusid lõhuvad. 

Psühhoanalüütik Mary C. Lamia seletab, et kadedus on emotsioon, mis võimaldab liikide ellujäämist. See on seotud võimuvõitlusega, kes jääb peale ja kes alistub. Koopainimesel oli valik kas oma vaenalsele ja kadestatavale alistuda, ta kõrvaldada või leida võimalus, kuidas saavutada kadestatud omadus või oskus. Ehkki me pole enam koopainimesed, on olukorrad  idee mõttes samad. Kadedus on tunne, et kellelgi on midagi, mida sul pole. Kadedus emotsioonina on normaalne, sest iga inimene tahab tunda end teistega võrdväärsena, kuid see ei tähenda, et peaksime laskma kadedusel enda elu ja suhteid juhtida. Arvan, et tänapäeval on peamiseks tüli alustajaks just nimelt see sama emotsioon. Inimene varjab kadedust viha, solvangute, teiste mahategemise ja enda upitamisega. Kurja tunde tundmise teeb eriti lihtsaks fakt, et inimene ei pea palju tegema, et hoida endas juba sündides kaasa tulnud häid omadusi. Nende alla kuulub ettevõtlikkus, tahtejõud, sotsiaalsed käitumismustrid. 

Loomulikult mõjutab seda kõike keskkond, kus inimene on üles kasvanud ja suhted vanematega, kuid mingi üldine suhtumisstruktuur kujuneb lapsel välja juba väga noores eas. Üks laps tahab liivakastis ehitada losse, rajada kanalisatsioonisüsteeme, teine tahab luua liivast tehtud mehikestega kodu ja pere, kolmas loobib liiva õhku ja oma vanemate silmadesse ja  neljas ei oska üldse liivakastis üksi mitte midagi peale hakata. Ettevõtlikkust, loomingulisust ja tahtejõudu näeb varakult. Need on ka peamised omadused, mis aitavad jõuda eduni ja saada hakkama rasketes olukordades ja paraku pole neid inimestele võrdselt jagatud. Ja loomulikult on see kõik ka mingil määral igaühe enda kätes. Lihtsalt peale hakata, kuid ka see ei tule kõigil võrdselt kergesti välja. Mõni leiab end pärast rasket eluetappi lausa janunemas uue projekti järgi, on valmis looma ja jagama ja teine sulgub kookonisse, tema viimanegi eluisu tükike on võetud. 

Ja selle kõige tõttu tundub veel eriti kibe tunda, et miks mul pole midagi, mida tal on. Mingit oskust, omadust, meil olid ju samasugused võimalused, me sündisime siia ilma samasuguste õiguste. Nüüd tuleb aga mängu kõige tähtsam osa kadeduse tundmisest – kas me kulutame aega mõtlemaks selle peale, kuidas meil pole vedanud ja kuidas teistel on kõik palju paremini või leiame igas teiste inimeste õnnestunud teos midagi innustavat, midagi, mis aitaks ka meil kasvatada ennast tugevamaks. See on samamoodi oluline omadus, kuidas tuleb inimene toime kadedusega? Mitte keegi pole öelnud, et ettevõtlikud, loomingulised ja suure tahtejõuga inimesed oskaksid alati kadedusega toime tulla. See võib olla otse vastupidine olukord.

Nii et kui mõni lugeja tunneb, et tal puuduvad mõned olulised omadused, et saada edukaks, peaks alustama sellest, et teiste edule keskendumise asemel peame kõik fokuseerima  enda ebaõnnestumistele, et ühel hetkel saaksime õnnestuda. Kadestamine ja teiste elude analüüsimine on energiakulukas ja mis kõige hullem, vaimselt laastav. Ehkki bioloogiliselt oleme me loodud kadestama ja end teistega võrdlema, on inimene nii võimekas, et suudab bioloogiale teatud piirini vastu astuda, teda petta endast ellujäämiseks vajalikud omadused niimoodi välja treenides, et need enam igapäevaelu ei segaks. Samamoodi on ka ärevus ja hirm looduse poolt inimesele antud, et ta oskaks karta ja märgata kõike ohtlikku, aga arenenud inimene on suutnud luua meetodid, mis aitavad seda hirmu kontrolli all hoida ning kasutada teda ainult siis kui see on vajalik.