Järjekordselt kogunevad tuhanded mesilased sumisedes laulukaare alla, et täita hing ilusa muusika ja kuulumistundega. Ja mõlemat jagub Laulupeol piisavalt. Laulupeole kogunetakse ühises soovis tähistada meie riiki, rahvast ja loomingut. Ja tähistada tulebki natukese aja tagant, et see ei muutuks tavapäraseks, igapäevaseks.

Halli argipäevase tüli keskel tuletab Laulupidu korraks meelde, mille nimel me võitleme, mis teeb meie riigist sellise, kus tahaksime edasi elada. “Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida,” lausuvad lauljad ühest suust puhtas emakeeles. Me otsime ühiselt meie keele, riigi ja kultuuri igavest elamist.

Palju on varasemate Laulupidude ajal räägitud, kuidas see pidu on üks suur näitemäng, oleme ju vabad, mida me enam nii pateetilisel kombel vabadust ihkame. Aga tõsiasi on see, et inimestel hakkavad kaduma suured kollektiivsed eesmärgid. Me võitleme kliimasoojenemise vastu, aga tegelikult on rohkem rääkimist kui päris tegusid. Kõige suuremad võitlejad lendavad pea et igapäev lennukiga ning toetavad põllumajandust, mis on mõlemad kliimasoojenemise ühed suurimad faktorid.

Yuval Noah Harari räägib oma teoses “Sapiens: A Brief History of Humankind” sellest, kuidas meie eellased ühises võitluses elasid. Võideldi toidu, kodu ja ellujäämise nimel, eesmärgid oli alati kollektiivsed, aga polnud kollektiivselt kommunikeerimise võimalusi, mis oleksid võimaldanud rahval teada, et nad sama eest võitlevad. Põllumajanduse ja tehnoloogia areng tegi selle tänapäeva inimese jaoks võimalikuks. Meie eellased orjasid nisu kasvatmise nimel, et homo sapiens saaks söönuks. Põllumajandus tekkiski, et suurem hulk inimesi saaks sama põllu ressurssidest söönuks.

Nüüd aga elame kollektiivsemalt kui kunagi varem ajaloos. Meil on võimalus panna suuri rahvamasse uskuma, ühiselt võitlema, kuid samas on massilise info tõttu tekkinud nii palju alternatiivseid tõdesid, et universaalseid võitlusi jääb järjest vähemaks. Ning järjest rohkem tegeleb modernne inimene enda igapäeva muredega, sellega, kuidas näha Instagramis võimalikult atraktiivne välja või kuidas teenida veel rohkem kui eelmisel aastal. Tänapäevane maailm imeb indiviidi piirideta võimaluste sisse ja sealt välja tulla aitab vaid rahvast ühendav tegevus, mis paneb nägema, millepärast on tõesti vaja muretseda ja mille eest võidelda.

Ma kahtlen, et Laulupeol nutvad kirglikud koorilauljad ja kuulajad muretsevad, kuidas Instagramis like koguda või kuidas rohkem raha teenida. Pigem mõtlevad lauljad, et see on kõige parem otsus mu elus, et ma siia koori tulin ja kuulajad, et järgmine aasta liitun ma kindlasti mõne kooriga, sest see, mis siin toimub, on võimas. Kas olete märganud, kuidas Laulupeo ajal kõik eestlased järsku hästi sõbralikuks muutuvad. Muidu vaikses bussis laulavad inimesed isamaalisi laule ja ütlevad võõrastele tere. Ühiselt hoitakse laulukaare all käest ja hädalisi aitama lausa tormatakse. Laulupidu loob kultuuri, hoiab seda ja nendeks paariks päevaks unustavad kõik isekuse. Mis imelik jõud sellel peol siis on? Kollektiivsuse jõud, kuulumise jõud.