Loomine kui privileeg

Veidi stereotüüpne lahterdamine – loomingulised ja praktilised. Ja esimesed on miskipärast alati pilvedes hõljujad ja ei tea, kuidas päriselus päris asjad toimivad.

Paljudel jääb üldsegi arusaamatuks, miks seda kunstlikult sügavat nii palju meie eludes on ja osad ei näe loomingul hoopiski mingit olulisust. Samuti on hägune piir, kust jookseb hea ja halb looming. Arvamusavaldajaid on palju, rahvas on kirju ja seda kirjumad ka nende avaldused. Looming loob uut elu, uusi algeid, uusi arvamusi. Mis te arvate, kuidas oleme jõudnud ajajärku, kus inimesed suhtuvad sallivalt ja avatult millessegi, mis on võõras, tundmatu. Loomulikult mitte kõik inimesed, aga kunst suunab suurt enamust meist sinna poole. Pöffil kajastab suur osa filmidest midagi, mis on eesti elus kas võõras või mida peetakse tabuks. Kuna aga festival on kõrgelt hinnatud, jääb alateadlikult inimesele mulje, et seal nähtavat saab usaldada. See suunab meid olema avatud, uskuma head. See tundub justkui ülevam ja võimsam ja jääb mulje, et teiste andekate tehtu saab muuta meie suhtumist jäägitult. Samamoodi kallutavad filmid, kus peategelasteks on loomad kaalukaussi. Prantsuse hitt joonisfilm “Ratatouille” toob rotid hoopis teise valgusesse, kui peategelane Remy asub töötama uhkesse restorani ja tõestab kõigile, et igaüks võib kokata. Usun, et nii mõnigi vaatab pärast seda imetabast lastefilmi rotte veidi teise pilguga. Looja loob uue elu sinna, kus seda varem polnud. Ta õpetab ja suunab, alustab ja lõpetab. Osutab ja võtab.

Looming on midagi kõigile. Igaüks tõlgendab vastavalt oma soovile, aga alateadlikult üritab tarbija ära tabada autori esialgset ideed. Luuletus võib rääkida ühe jaoks armastusest ja teise jaoks sootuks surmast. Üks faktor on kindlasti see, et kõik elulised olukorrad on omavahel tihedas seoses. Surm ja elu, armastus ja armastuse surm, valu ja rõõm. Palju sõltub lugeja, kuulaja, vaataja seisukorrast.

Kunst toob välja tavapärastest elurütmidest, kuhu me kiirustamise, rahamurede ja kõige muu praktilise pärast tardume, ta proovib uuesti selgeks teha, mis tegelikult loeb. Käisin Vanemuises vaatamas  ülipopulaarset muusikali Hüljatud. See ei oleks kindlasti olnud minu esimene valik, sest üldjuhul on minus kinnistud suhtumine, et kui miski meeldib väga paljudele, põhineb see kas väga labastel ja lihtsatel alustel või on lihtsalt aktsioonirikas. See muusikal aga puudutas olenemata asjaolust, et on ehk tõesti mõeldud massidele. Ta puudutas, sest pani kuulama. Muusikal rõhutas missioonitunnet, armastus oma riigi vastu, mis vabas ühiskonnas inimestel tihtipeale teisejärguliseks muutub. Ta rääkis siirast headusest, hea tegemisest nõudmata midagi vastu. Ja mis kõige tähtsam – kuidas mitte olla isekas. Need on tegelikult inimeseks olemise ühed tähtsaimad omadused, mis tunduvad vahel justkui meis kõigis olemas olevat. Aga tegelikult pöörame sellistele lihtsatele headuse komponentidele üha vähem tähelepanu ja järjest rohkem on headus ebasiiras ja nö päheõpitud. Me ei ole jõudnud sinna punkti, et inimesed oleksid saavutanud oma