Olen osalenud nii mõneski teatriprojektis, ja vähemalt üks neist on saanud väga positiivse tagasiside osaliseks, kus lavastajad ja korraldavad sõna otseses mõttes anuvad vaatajate ja toetajate annetusi. Miks teeme meie kultuuri maailmale sedaviisi häbi? Ja miks räägivad meie näitlejad, et omaalgatuslikud teatriprojektid on tehtavad ainult suurest armastusest, sest raha sealt loota ei saa?

Meie riigi poliitika kese on raha ja kõik, mis seda teha suudab, millel on tootlusjõud, keerleb raha ümber. Tegelikult kannab teater endas põgenemist raskest argielust ning aitab näha elu eri tahke ja värve. Samuti on teater allikas suuremalt mõtlemisele, laiemalt nägemisele. Ehk ei saa tõesti öelda, et kultuur, sealhulgas ka teater, pole inimese ellujäämiseks primaarsed. Sama nurga alt võib aga vaadelda ka pankasid, meeletutes kogustes IT- ettevõtteid, kes järjekordse tarkvaraarendusega, mis inimestes sõltuvust tekitab või rohkem nende meeli haarab, hakkama on saanud. Ka need pole elamiseks hädavajalikud. Ehk isegi meie elu kinnihoidvad ja piiravad osad. Ja teater, mis inimeste piire avab, neid uueks muudab, on jäetud musta luigena “heaolu mõttetuse” ja lihtsa meelelahutuse tiitli varju. Ehkki võib tunduda, et uusi lavastusi valmib pea et iga päev ja ka näitlejaid on meil liialt, on tegelikult olukord kurb. Meie teatrid on alarahastatud ja enamik vähem tuntud teatritegijatest panustab meie kultuuri kas omast taskust või toetajate annetusest. Samamoodi nagu on teadus meie riigis tähtsal kohal, sest kui väike riik ei suuda hiilata suurte rahamägedega, peame hiilgama millegi muuga ja miks mitte näiteks teadmistega on eestlased ka väga edukad teatrimaailmas. Meie teater on siiras, unikaalne ja mõjuv. Kõik räägivad oma lugu uuest küljest. 

Tartu Uue teatri lavastus hingede öö on pannud pisarat poetama nii mõnegi vaataja ja on kogunud tuntust üle kogu Eesti. Seda tunnustatakse kodudes ja teatrikriitikute seas ning see kõik on väga tore, kuid paratamatult on rahata ja suurema toetustega midagi sellist teha ääretult keeruline. Appi on võetud tuntud kultuuritoetajate keskkond Hooandja. Miskipärast peame seda nii iseenesest mõistetavaks. Las need teatriinimesed koguvad senti lugedes, see ongi selline maailm, kus asjad sedamoodi käivad. Aga see ei pea nii olema, aeg on väärtused ümber hinnata ja näha, et kultuur ja teater on üks meie riigi väärtusi, mis hoiab kollektiivset hingamist ja tähendusi.