Karakteris käis rääkimas pärimusmuusika sensatsioonilise bändi Duo Ruut liikmetega Ann-Lisett Rebane ja Katariina Kiviga. Noored kogusid tuntust Noortebänd konkursilt.

 

Millega te peale Duo Ruudu veel tegelete?

Katariina: Hetkel tegeleme kooli lõpetamisega. Ega kooli ja Ruudu kõrvalt väga palju aega üle ei jää.

Ann: Jah, peamiselt tegeleme peale muusika veel lõpuklassis õppimisega. Meil on mõlemal nii palju tegevusi kooli ja muusika vallas, mis kogu meie aja ära täidavad.

 

Millele VHK`s spetsialiseerute?

Katariina: Minu põhipill on tšello?

Ann: Ja mina keskendun heliloomele.

 

Kes kirjutab peamiselt sõnad ja kes meloodia?

Ann: Me ei pea üldiselt järge, et kes on rohkem sõnu kirjutanud ja ideid algatanud. Me oleme kuidagi asjad kõik võrdselt jaotanud. Sellist konkurentsi pole tekkinud ja skoori ei pea.

Katariina: Ma arvan ka, et kirjutamisprotsess on meil üsna võrdne. Mõnikord on üks leidnud ilusa luuletuse, kust inspiratsiooni ammutada ja teinekord on teisel ideed.

 

Milline näeb välja teie laulukirjutamise protsess?

Ann: Tavaliselt saame kokku ja alguses läheb tihti lahti kandlejam. Vahetame ideid ja jagame rahvaluulet, mida lugenud oleme.

Katariina: Mõnikord pole meil kokku saades ideid ja siis peamegi end nö musitseerimisega soojaks tegema.

 

Kuidas on Duo Ruut mõjutanud Teie sõprust? Kas olite juba enne seda sõbrad?

Katariina: Pigem oli jah nii, et suhtlesime juba enne ja siis tekkis ühiselt idee bändiga alustada. Olime juba mõlemad varasemalt muusikaga tegelenud nii et kõik toimus kuidagi loogiliselt.

Ann: Ma arvan, et pingeid ei ole see tekitanud. Oleme üksteist laval nii hästi tundma õppimine. Igal kontserdil vaatan lihtsalt tund aega järjest Katariinale otsa ja see on lähendanud. Ja nii äge on see, kui lihtne on sõbraga muusikat luua ja sellist projekti koos teha.

 

Kas intiimne lavaline kontseptsioon on taotuslik? Ütleksin, et see on võrdselt oluline teie muusikaga.

Ann: See mõte sündis tegelikult sellepärast, et meie kandlel on kolm jalga ja meil polnud seda lihtsalt kuhugi panna. Ja siis mõtlesimegi, et kannel meie vahel oleks ka väga äge mõte.

Katariina: Selline kontseptsioon tekitas olukorra, et vaatamegi terve kontserti oma loomingu partnerit ja muud maailma ei eksisteeri. Eriti ilus on olnud see vastastikku mängimine ja laulmine siis, kui mõnel kontserdil on olnud täpselt sobilik valgus.

 

Milline on olnud teie kõige lahedam kontsert?

Katariina: Kindlasti Tallinn Music Week`i kontsert. Seal toimus kõik nii loomulikult ja publik oli lihtsalt võrratu.

Ann: Ja, see kontsert oli imeline.

 

Kas vahel on olnud ka kontserte, kus te lihtsalt tunnete, et täna pole lihtsalt õige tunne?

Katariina: On ikka olnud selliseid olukordi, aga siis me peamegi endast veel rohkem andma.

Ann: Mõnikord ei tule kontserdid nii loomulikult ja on väga raske. Aga reegel on see, et publiku arvates on artistil iga päev tema elu parim päev nii et pettumust valmistada ei tohi. Kui on raske, peame end kokku võtma.

 

Kas olite Noortebändi võidust kohkunud?

Ann: Meile on palju öeldud, et meil vedas asjade kokkusattumisega. Olen õppinud, et vedamist pole. On juhuste ja suure eeltöö kokkusaamine. Ja juhuseid on meie ümber igal pool. Aga mina ei olnud kohkunud, pigem tundsin suurt kibelust juba minna ja teha. See võit oli väga äge!

Katariina: Me oleme omakeskis ka arutanud, et meil vedas nii väga, aga tegelikult on kõige taga olnud suur töö. Me sattusime üsna juhuslikult Pärimusbändide konkursile ja võitsime selle. Konkursi üks auhindadest oli Noortebändi poolfinaali pääsemine. Seda võib pidada vedamiseks, kuid tegelikult nägime sinna jõudmiseks palju vaeva.

 

Millist suhtumist või tendentsi sooviksite eesti muusikute seas muuta?

Ann: Ma tunnen, et just pärimusmuusikute seas on liiga palju reegleid. Ja et üritatakse liigselt vana hoida. Loomulikult on tähtis nö õiget ja traditsioonilist pärimusmuusikat edasi kanda ja seda üritame ka meie, aga samamoodi on oluline mõista, kui vana enam inimesi ei köida. Meie üritame teha oma muusikat modernsemas võtmes, et see jõuaks rohkemate inimesteni.

 

Kas  tahaksite elada ja muusikat teha ka välismaal, kui selleks võimalus avaneb

Ann: Mulle tundub, et ma ei tunneks end süüdi, kui saaksime välismaal ka eesti pärimusmuusikat levitada. Kui selline võimalus avaneks, siis usun, et küll.

Katariina: Ma arvan ka, et see oleks ainult positiivne ja arendaks meid tohutult.

 

Millisena näete Duo Ruutu viie aasta pärast?

Katariina: Ma arvan, et seda on raske ette näha, kuna kindlad lavad pole meil paika pandud. Ja arvatavasti läheme ka mõlemad mingil hetkel õppima. Teeme hetkel täie hingega ja panustame sinna nii kaua kui tunneme, et nii on õige.

Ann: Ma nii kaugele ette ei tea, aga osaleme sügisel Jaapanis festivalil ja suvel on meil valmimas ka plaat nii et lähitulevik on teada.