Õnnest, loodusest ja muusikast Tiina Adamsoniga

Tiina on oma noore ea kohta jõudnud võrdlemisi palju. Ta on lõpetanud VHK teatriharu ja Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli laulu eriala. Teatriteed on teda viinud mängima Nukuteatrisse peaosi lavastustes “Eesti jõulud” ja “Pollyanna”, millest viimane jookseb veel praegugi teatri mängukavas. Lauljana on ta viimastel aastatel tihti üles astunud koos Mart Sanderi Bel-Etage swingorkestriga, Politsei- ja Piirivalveorkestri bigbändiga, aga ka oma Otsa kooli kursakaaslastest kokku pandud bändiga Tribüüt Georg Otsale, kus puhutakse kunagistele Georg Otsa lauldud lauludele elu sisse kaasaegsemate arranžeeringutega. Kuid peale selle nimetab ta ennast salajaseks laulukirjutajaks. Ta on olnud laulja-laulukirjutaja omaloomingut mängivas alternatiiv-pop bändis JAX., kuid oma suurimaks unistuseks peab ta anda välja albumit päris üksinda oma sahtlisse kirjutatud eestikeelsetest lauludest. Hetkel on Tiina vabakutseline ning loeb päevi, et minna albumit salvestama nii Georg Otsa projektiga kui ka omaenda lauludega, nii et lähima aasta-kahe jooksul võib temast nii mõndagi kuulda.

Praegusel eluetapil inspireerib teda kõik vahetu, teised artistid ja loodus. Teiste muusika on ülimalt suur motiveerija, tema lemmiklauljateks on näiteks Melody Gardot, Amy Winehouse, Jorja Smith, aga ka Jarek Kasar. Nende kõikide ühisnimetaja, mis Tiinat paelub, on viis, kuidas nad oma elu ja lugu inimesteni toovad. “Nad on helded ja ei hoia midagi endale. Need muusikud räägivad oma elust nii nagu see on”, räägib ta. Ehedust peab Tiina ka enda muusika loomisel ja esitamisel ülimalt oluliseks. Loodusest ja loomadest hakkas ta kirjutama juba 13-aastaselt, kui rääkis loo siilist, kes läks endale poodi vihmakeepi ostma, kuid ei leidnud ühtegi sobivat ja puges siis varju hoopis suure vahtralehe all. Laulmise ja laulukirjutamise teel saatis ja saadab teda tavaliselt klaver. Tiina looming sünnibki esimesena meloodiatel, mis spontaanselt klaveri taga istudes päevavalgust näevad. Hiljem tulevad juurde sõnad, millel on heliga eriline sünergia. Tugev side klaveriga tekkis põhikooli ajal. “Vahel viskasin koduuksest sisse tulles poolel teel oma toani koti ja jope  kuskile põrandale maha, sest ei viitsinud neid riputamagi hakata. Tahtsin võimalikult ruttu klaveri juurde jõuda”, meenutab Tiina. Muusika saatis teda lapsepõlvest saati -küll käis ta koorides laulmas, õppis erinevaid pille ja osales isegi laulukonkurssidel, kus ta jäi küll tihtipeale teisele kohale.

Vanematel aga tugevat sidet muusikaga pole kunagi olnud ja seetõttu jääb laulmispisiku alge ebaselgeks, vahest see sündis ja kasvas iseseisvalt suurte mõjutusteta. Pärast keskkooli läks laulja õppima Georg Otsa muusikakooli, kust sai alla tugeva tehnilise baasi. Tiina ütleb, et kui ta millestki puudust tundis, siis oli see kunstnikuõpetus – et muusik kui looja mõtestaks läbi, miks ja mida ta öelda tahab. Ta arutleb justkui endamisi, kuidas Eestis on muusikutel väga suur vabadus ja piiravad kastid, mis vahel iga artisti loomingusse jõuavad, loob ta endale vaid ise. Rääkides sellest, mis laulukirjutajat kõige rohkem toetab ja mõjutab, mõtiskleb Tiina, et küllap on see ikkagi pere: “Laulukirjutaja jaoks on kindlasti suhted perega tähtsamad kui näiteks suhted riigiga”. Sõnade ja meloodia tekkimine koosneb nii paljudest faktoritest, aga kõik algab lapsepõlvest, maailma kogemisest ja keskkonnast. Sellest sõltub, kas laulud tulevad iroonilised, siirad, õrnad ja helged või näiteks vihased. Tiina kirjutab peamiselt armastusest, kurbusest, vahel ka pidudest ja abstraktsetest nägemustest. Sõnad on tema jaoks ääretult oluline ja kaalukas on ka keel, milles ta lugusid jutustab. “Eesti keeles on raskem kirjutada, kuna publik on keele suhtes tundlikum. Võõrkeel on laulja ja publiku vahel nagu filter, eriti veel, kui esinemiskohas on halb heli. Võõrkeel võimaldab olla ausam, aga ei jõua ilmselt kuulaja vereringesse nii nagu needsamad sõnad emakeeles jõuaks.”

Tiina on saanud aru, et muusika on tema viis end välja elada, vahel kaob ta klaverit mängides nii ära, et leiab end klaveriklahve peksmas. Ta arvab ise, et kohati on tema lood veidi liiga isiklikud ja nendega lavale jõudes oleks ta väga haavatavas olukorras.Seetõttu ta eelistab, et igas looks jääks alles tõlgendamisruum ja õhk. Et lugu saaks iga kuulajat erimoodi puudutada.Mõtteviis, et artist peab olema pigem pessimist kui optimist ja tundma valu, et midagi tõeliselt sügavat luua, vastab loomulikult mingil määral tõele, aga särasilme Tiina näeb ka asja teist tahku. “Tugevad emotsioonid tulevad laulukirjutamisel kasuks. Vahel tõesti kurbus ei sulge mind, vaid aitab luua. Igal juhul on kurbus oluline, sest paneb märkama, mis on oma elus läinud valesti, mistõttu kindlasti ei tohi kurbust jätta tähelepanuta. Samal ajal kannavad õnn ja armastus endas võrdväärselt suurt jõudu. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis ma lihtsalt keeldun uskumast, et kurbus on tugevam kui rõõm.”