„Issand, miks siin poes ei võiks riidest kotte olla!!!“ kõlab keskkonnateadliku Kati suust„Issand, miks siin poes ei võiks riidest kotte olla!!!“ kõlab keskkonnateadliku Kati suust Biomarketis murelikult ringi kõndides ise samal ajal nätsu närides. Ainuüksi riidest koti kandmine midagi ei päästa. Selleks, et planeet Maa taastada, oleks vaja tarbimine praktiliselt lõpetada.

Üksikisikuna pole palju, mida saab ära teha. Suured teod saavad aga alguse suurtest mõtlejatest, kes suudavad idee laiale publikule maha müüa. Ajaloos toimunud suured sündmused nagu näiteks Prantsuse revolutsioon sai alguse mõnest noorest, kes suutsid veenda massi, et sellel ideel on tulevikku. Psühholoogiliselt aga tundub inimesele, et probleemi pole, kui see talle just otse silma ei vaata. Tegelikult on Eesti inimese kohta üks suurimaid prügitootjaid maailmas. Ökoloog ja poliitik Mihkel Kangur on öelnud, et loodus meid ei vaja. Enne inimest sai loodus iseseisvalt hakkama miljardeid aastaid. Nüüd, kui tarkinimene on eksisteerinud umbes 200 000 aastat, oleme selle lühikese ajaga oma planeedi kuristiku äärele viinud. Maailmameri on täis mikroplastikut, mida inimesed ka joovad, saareriigid on kadumas kõrge veetaseme tõttu ning arvatakse, et 99% looma – ning taimeliikidest surevad teadmata aja jooksul välja.

Paradoksaalsel kombel sõltub inimene aga kõigest sellest, mis planeet Maad hävitab. Riikide suurim tuluallikas on tootmine, mis baseerub suuresti plastikul, millepärast kannatavad inimesed, taimed ja loomad ning liival, mida tassitakse meredest välja ja milletõttu jäävad saared liivata. Tehased ja tootmisüksused on inimeste palk ja elu, kuid tegelikult pole ka sellise suure majandussüsteemi ümbertöötamine võimatu. Selleks on vaja inimesi ja liikumisi, kes suudavad muuta iga ühiskonna liikme teadlikumaks teda reaalselt ohustavatest nähtustest.

Riidest kott on tore, aga näts ei lagune. Iga oma tegevus tuleb üle mõelda ning mitte panustada liiga palju energiat trendiliikumistesse. Ehkki see ei pruugi väikses armsas Eestis nii tunduda, on meie tulevik päriselt ohus.

Biomarketis murelikult ringi kõndides ise samal ajal nätsu närides. Ainuüksi riidest koti kandmine midagi ei päästa. Selleks, et planeet Maa taastada, oleks vaja tarbimine praktiliselt lõpetada.

Üksikisikuna pole palju, mida saab ära teha. Suured teod saavad aga alguse suurtest mõtlejatest, kes suudavad idee laiale publikule maha müüa. Ajaloos toimunud suured sündmused nagu näiteks Prantsuse revolutsioon sai alguse mõnest noorest, kes suutsid veenda massi, et sellel ideel on tulevikku. Psühholoogiliselt aga tundub inimesele, et probleemi pole, kui see talle just otse silma ei vaata. Tegelikult on Eesti inimese kohta üks suurimaid prügitootjaid maailmas. Ökoloog ja poliitik Mihkel Kangur on öelnud, et loodus meid ei vaja. Enne inimest sai loodus iseseisvalt hakkama miljardeid aastaid. Nüüd, kui tarkinimene on eksisteerinud umbes 200 000 aastat, oleme selle lühikese ajaga oma planeedi kuristiku äärele viinud. Maailmameri on täis mikroplastikut, mida inimesed ka joovad, saareriigid on kadumas kõrge veetaseme tõttu ning arvatakse, et 99% looma – ning taimeliikidest surevad teadmata aja jooksul välja.

Paradoksaalsel kombel sõltub inimene aga kõigest sellest, mis planeet Maad hävitab. Riikide suurim tuluallikas on tootmine, mis baseerub suuresti plastikul, millepärast kannatavad inimesed, taimed ja loomad ning liival, mida tassitakse meredest välja ja milletõttu jäävad saared liivata. Tehased ja tootmisüksused on inimeste palk ja elu, kuid tegelikult pole ka sellise suure majandussüsteemi ümbertöötamine võimatu. Selleks on vaja inimesi ja liikumisi, kes suudavad muuta iga ühiskonna liikme teadlikumaks teda reaalselt ohustavatest nähtustest.

Riidest kott on tore, aga näts ei lagune. Iga oma tegevus tuleb üle mõelda ning mitte panustada liiga palju energiat trendiliikumistesse. Ehkki see ei pruugi väikses armsas Eestis nii tunduda, on meie tulevik päriselt ohus.