Oluline on seista võrdsuse, liberaalsuse ja sõnavabaduse eest. Maailmas, kus need kõik on alati ohustatud, on see eriti oluline. Inimesed, kes ei puutu kokku diskrimineerimisega või kel puudub empaatiavõime, ei pruugi selle olulisust märgata.

Me oleme ühed emotsionaalsed olendid, kuid viimastel aastakümnetel on hakanud tunduma, et emotsioonid on võtnud üle igasuguse ratsionaalse käitumise. Jah, isiklikul tasandil oma igapäeva elus on emotsioonide põhjal käitumine lubatud, keegi ei saa keelata ega kontrollida, mida kodus oma privaatses ruumis teed või mõtled. Poliitilises sfääris see aga aktsepteeritav pole. Riigile olulistes küsimustes võib solvujaid olla tuhandeid, aga iga inimese isiklikku tõlgendust ei saa arvesse võtta. Uskuge või mitte, aga valitsus töötab nö keskmise parima jaoks. Loomulikult võiks riik tegeleda inimestega, kes tunnevad end üksikuna, kes tunnevad, et valitsus on süüdi, et neil pole kõige suuremat maasturit või kes vajavad abi isiksuse lõhestumise probleemidega rohkem, kuid esimesena peab riik aitama haigeid lapsi ja täiskasvanuid, naisi, kes kannatavad koduvägivalla alla, noori, kel pole raha, et õppida, absoluutses vaesuses elavaid peresid. Enne solvumistega tegelemist on vaja ehitada terve sotsiaalne vundament. Ja ma ei väida, et kõiki eelnimetatud probleeme saab kohe ja täielikult lahendada, aga need peaksid olema prioriteedid.

Olukord muutub halvaks siis, kui leiame ruumi solvumisele ja seame prioriteediks inimeste tunded. Rahva probleemid pole midagi ebaolulist, aga kui seame normiks iga emotsioonipurset avalikkuses kajastada, saab olema üha raskem inimestele soovidele mitte vastu tulla. Igaüks saab tunda end alavääristatu, õnnetuna ja reedetuna. Kanadas on võetud vastu väga paradoksaalne seadus, mille kohaselt võidakse kodanikku legaalselt süüdistada vihakõnes, kui ta kutsub soovahetusoperatsiooni läbinud inimest vale nimega ehk ütleb talle inglise keeles she he asemel. Asi võib lõppeda lausa vanglakaristusega. Arvan, et on õige mõelda kaugemale sellest, mis meile jumala poolt on antud. Et me ei pea olema surutud soorollidesse. Võimalus teha soovahetusoperatsiooni sümboliseerib inimese vaimu võimsust ja võimet mõelda asjast, mida veel ei eksisteeri. Aga me ei saa seda romantiseerida öeldes, et see on ainuõige valik ja et kui inimene tunneb end oma kehas halvasti või võõralt, tuleks esimese asjana minna operatsioonile. Enne kui minna tegema sellist elumuutvat otsust, tuleks inimest aidata, aidata mõista, mis võib veel tekitada seda ebamugavust, sest suur osa soovahetusoperatsiooni läbinud inimestest kahetsevad oma otsust hiljem.

Ajakirjanduses jõuab toimetusse ja kirjutajateni sadu kaebuseid inimestelt, kes tunnevad, et nende õigusi on rikutud. Demokraatias ongi keeruline tõmmata piir, mis on solvamine ja mis mitte. Kõik ootavad, muresid ja kaebuseid peab lahendama ja aktsepteerima võrdselt. Aga nagu looduses saavad ka riigis ressursid otsa. Väheseks jääb aega ja ruumi.