“ Nad vahetavad oma hinged, et reeta paremini, unustada paremini ja rääkida alati millestki muust.” Nii on öelnud romaanikirjanik Louis Ferdinand Céline uskujate kohta. 

Siinkohal arutleb religioonist  inimene, kes on sellest nii kaugel kui vähegi saab – suurimate paganate maal. Tegelikult usume me kõik. Ma arvan, et kui midagi tõeliselt hullu ja kohutavat on juhtumas, leiavad kõik end paaniliselt palvetamas. Sest kui inimese enda jõud enam olukordadest üle ei käi, vajame kedagi tugevamat, kedagi, kelle nime nimetada ei oska. Usk annab inimesele suurema eesmärgi, midagi kõrgemat, millele toetuda. Religioon on õilis, sest annab inimesele võimaluse tunda, et ta pole kunagi üksi. Alati on keegi või miski, kelle poole viimases hädas pöörduda. Mulle on väga meeldinud mõttetera, mida evangelikute  usulaagrites jagatakse, et inimese elu on nagu seljakott, mis on täis kive. Need kivid sümboliseerivad inimesi muresid ja rõõme. Usk tähendab võimalust see seljakott vahepeal ära anda, et oma koormat kergendada. 

Kahjuks aga oleme jõudnud ajajärku, kus aus ja karge õhuke riik kohtub manipulatsioonist läbi imbunud usuga. Meie kõrvaltvaatajatena näeme, kuidas religioossed riigid ohjeldavad inimesi, kontrollivad nende vabadust, arvamust ja mõtteid. Religioon on poliitilisem kui nö lihtinimene arvab. Näiteks Mehhikos rõhuvad valitsuse liikmed inimesi kallutada üritades alati religioonile. Kelle nimel sa seda valikut teed? Mõtle sellele, mis on parem jumalalale! Millise tee valiks jumal? Ehk siis kasutavad suurte riikide pead religiooni meetodina inimesi ohjata, luua kollektiivseid väärtusi. Arvan, et väga paljud nö usuedastajad ise sellesse nii väga ei usugi, see on nagu läänemaailmas kehastatakse end mõnikord paremäärmuslaseks olles ise täielik liberaal lihtsalt sellepärast, et see on hetkel üha populariseeruv liikumine. Suure usu kandja peab olema intelligentne inimene, kes teab, kuidas rahvani jõuda ja milliste mõjutamisvõtetega inimest alluma panna. Samas aga on tõenäoline, et usk kaotab oma kaalu kui mängus on raha. See tekitab olukorra, et usk on tõeliselt tähtis siis kui see on vajalik. Suurim näide sellest, kuidas usk on manipuleerimisvõte. 

Minu meelest täiesti aktsepteerimatu naistevastastane islami usk allutab mitte ainult enda rahvaid, vaid ka lääne inimest uskuma, et meie peame tolereerima kultuurilisi erinevusi. Kas Sharia seaduse punktid on tõesti kultuuriline erinevus või kõige lihtsakoelisem vägivaldne macho- kultuur, kus mees juhatab vägesid ja naisega võidakse teha kõike, mida süda ihkab. Sharia seaduse mõned punktid on näiteks, et naise sõna kohtus kaalub poole vähem kui mehe sõna, naine peab saama selleks, et oma mehest lahutada abikaasa nõusoleku, mees võib aga naisest lahutada ühegi tingimuseta, naine pärib poole sellest, mille pärib mees, lahutatud naine kaotab hooldusõiguse oma laste üle, kui tema lapsed on üle 6-aastased. See nimekiri jätkub. Rääkimata veel teistest punktidest, mis õhutavad lahendama kõiki probleeme vägivallaga. 

Üks aspekt, millest ei tohiks ka üle vaadata on fakt, et arenenud riikides selliseid seadusi pole ja naiste koht ühiskonnas on sama tähtsal kohal kui mehe oma. Paljud riigid tahavad olla eurooplaste või muude arenenud ühiskondade moodi, kuid hoides elus selliseid iganenud ja sugu alavääristavaid mudeleid, ei saa see kunagi toimuda. Terve ühiskond elab töötava õigussüsteemi, läbirääkimise mitte läbipeksmise toel. Kuid uskumist ei tohi lõpetada.