Vabaduse paradoks – Inimene pole nii vaba kui arvab

Vabaduse ihalus on üks inimlikemaid. Inimesel on oskus tahta ja vajada midagi, mida pole veel kogenud. Vabadus on eelkõige tähtis, sest imepisike olend nagu seda on inimene, sünnib suure looduse keskele võimsa taeva alla. Meditsiinilist klaustrofoobiat võib põhjustada vabaduse puudumine näiteks olukorras, kus peab veetma aega kinnises akendeta ruumis. Tahta vabadusse, kus seinad ei piira, on inimese üks peamisi instinkte.

Vabadus võib olla ka konstruktiivne. Me oleme loonud diskursuse ja omistanud riigipiiridele tähenduse, et need eraldavad üht riiki teisest. Selle kohaselt peaks iga riigi juht olema selle riigi enda esindaja, mitte võõrvõim. Konstruktiivselt oleme alati taga ajanud iseseisvust ja sõltumatust. Paradoksaalsel kombel aga on üks teine inimese vajadusi turvatunne. Vabadus pakub, kuid ka õõnestab seda. Olles juhitud diktaatori poolt, jääb kodaniku otsustada väga vähe. Ühelt poolt võtab see temalt vabaduse, teiselt poolt tekitab turvatunde, kuna inimene on mugavustsoonis ja peab vaid ootama, kuni otsused tema eest ära tehakse. See on ka põhjus, miks osad inimesed Nõukogude režiimi taga igatsevad. Vabaduses on valikut liiga palju, kergem on olla piiratud.

Me elame slogani maailmas, kus sõnade sisulised ja sügavad tähendused jäävad paljudele kättesaamatuks. Kui vaba sa ikkagi oled, kui terve su päev sõltub bussigraafikust või ühest masinast. Ja suur osa inimesi ärkab iga hommik ainult tänu ühele väiksele teholoogilisele vidinale, kes imekombel iga hommik plärisema hakkab. See vabadus on näiline. Me sõltume rahast, teiste loodust ja järjest vähem omaenda kätega tehtust.

Kui me aga vabaduseni oleme jõudnud, tuleb õppida kobamisi sellega toime tulla. Julgeksin väita, et vabadus võib olla liiga hoomamatu ja seetõttu inimese täielikku segadusse jätta. Ka Sartre väitis, et inimene on maailma sündides nö vabaks mõistetud ja see on väga karm kohtuotsus, mida terve elu endaga kaasas kanda. Seda saab võrrelda inimesega, kes  on veetnud 20 aastat vanglas ja ühel päeval öeldakse talle, et nüüd oled vaba, hakka astuma ja ole rõõmus. Ta on sealset elu küll vihanud, kuid vabadus ei rõõmusta teda enam. See on tema uus kohtuotsus, millega ta peab nüüd elama õppima. Aastakümneid on ta harjunud elama teiste korraldatud elurütmi järgi.

Hommikul üles, siis toob sulle keegi pudru, siis on 10 minutit aega võtta külma dušši, siis on ülelugemine jne. Kuidas peaks see inimene suutma nüüd päevapealt vabadust nautida. Kui duši all saab käia valimatult terve päeva ükskõik mis ajal, tundub lihtsam duši alla minemata jätta. Samamoodi on ka ju vaba päevaga. Kui veedad terve päeva kodus ja ühtegi kohustuslikku minekut pole, võib juhtuda, et ei teegi oma päevaga mitte midagi. Vanasti veetsid ju inimesed kuid kodus tööd tehes. Vahel käidi kõrtsis ja kirikus, kuid üldiselt täideti oma päevad koduste tegevustega. Ja kui oli aeg puhkuseks, siis oli päriselt aeg puhkuseks. Siis ei otsitud tegevust märkmikust ja Facebooki eventsidest. Tänapäeval oleme me aga oma kohustuste orjad, sõltume täielikult endale loodud päevakavast. Kui tegevusplaani pole, siis ei tee midagi. Ja niimoodi märkamatult laseb inimene omaenda isiklikust vabadusest lahti. Sellised veidrad me inimesed oleme.

Palju on räägitud, kuidas inimene ihkab vabadust, kuid ei oska selles suures vabaduses oma tegude eest vastutada.

Oma mõtetega ei proovi ma väita, et suhtugem nüüd vabadusse kui millessegi halba ja mingem tagasi vanade viiside juurde. Otse vastupidi, innustan mõtlema laiemalt ja suuremalt nende tähtsate sõnade peale. Kuidas päris vabadust rohkem juurde saada, kuidas vabaduse õõnestajad ära tunda ja olla üleüldse teadlikum end ümbritsevast.